30. jaanuaril tähistab sünnipäeva särav ja silmapaistev lauljanna Merilin Mälk. Sel tähtsal puhul heidab Sky.ee pilgu mõnele vähetuntud faktile armastatud lauljanna kohta.
Ei taha võita, ega jääda teiseks
Merilin Mälk osales Eesti otsib superstaari võistlusel 2018. aastal. Võitjaks sai sel aastal Uudo Sepp, teiseks tuli Sissi ning kolmas koht kuulus Merilinile. "Ma teadsin, et tahan kolmandat kohta, kui olin sinnapoole jõudmas. Ma ei tahtnud staarisaadet võita ega teist kohta," teeb Merilin Mälk alles aastaid hiljem paljastuse.
"Ma ütlesin emale, isale ja tuttavatele, et ärge hääletage rohkem. Ma olin nii noor. See oli kolm aastat tagasi, tundsin, et olen noor ja ei pea vastu - need intervjuud, kõik see, ütle kes sa oled. Bro, ma ei tea, kes ma olen!!!" ütleb ta, et oli siis alles teel end otsimas ka ise, suutmata nii keerulistele küsimustele vastata ja end analüüsida keset kõike toimuvat.
"Ma tundsin, et polnud selleks kõigeks valmis, teadsin, et see on see, mida tahan, aga samm-sammu haaval," ütleb Mälk, et staarisaate karussell pöörles veidi liialt ehmatava hooga ja ta tahtis sellelt maha astuda täpselt parajal ajal.
Igavese ilu saladus
Merilin Mälki jaoks on tema keha tema tempel, mille eest tuleb mitmekülgselt hoolitseda. Lisaks füüsilisele aktiivsusele, vaimu ergutavatele tegevustele kannab ta suurt hoolt ka oma naha eest. Üheks klaari nahka hoidvaks lemmiknipiks, mida lauljanna ka teistega on jaganud on, ei ole sugugi kulukate kreemide või iluprotseduuride läbimine. Kaunis jume on Merilini arvates peidus hoopis lihtamates asjades: nägu tuleb hommikuti külma veega pesta. "Pahade laste nimekirja kui hommikul külma veega nägu ei pese!" lõõpis ta.
Kollane Porche ja 10 eurot bussiraha
Merilin Mälk sattus saates "Eesti otsib superstaari" tõelise tornaado südamesse. Ootamatu pinge, kaksikelu Tallinna ja Kuressaare vahel, meediatähelepanu, kohtumine ning tunnustused nooruses imetletud artistidega.
Üheks suurimaks poolehoidjaks superstaarisaates oli Merilinile legendaarne muusik Koit Toome, kelle meelest pole Eesti nõnda tugevat ja omanäolist vokalisti juba aastakümneid näinud. Kuigi tuntud inimeste nägemiste ja nendega lävimisega harjus noor lauljanna kiiresti, meenub talle üks lõbus seik, mille situatsioonikomöödia paneb senini uskumatusest end näpistama. Äkki oli tegemist jabura unenäoga?
Koit ja Merilin esitasid saates "Eesti otsib superstaari" kauni dueti ning pidid selleks loomulikult ka koos proovi tegema. "Koit Toome on juba lapsena olnud väga suur inimene minu kõrval. Kuulasin ja laulsin kaasa neid laule ja järgmisel hetkel oled koos temaga kollases Porches ja räägid elust," naerab ta.
"Istusin tema kõrval ja rääkisin, et küll on tore, et sul on ikka mingid uhked autod ja asjad, samal ajal teadsin, et mul on taskus ainult 10 eurot. Selleks, et kui peaksin saatest lahkuma saan viimase raha eest osta endale bussipileti millega koju sõita," meenutab lauljanna pöörast kontrasti.
Varastatud tasside kollektsioon
Eks ole igaühel meist esemeid, mis lubavad meil ka võõras kohas tunda end koduselt. Juba väga noorena lapsepõlvekodust välja kolinud Merilin on ka Tallinnas mitmeid kordi elukohti vahetanud. Ükski pesa pole aga täiuslik kui kaasa ei ole pakitud talle olulisi esemeid, näiteks tasse. Naljakal kombel on Merilin nii mõnegi neist hoopis sõbralikult "laenanud" või pikemaks ajaks enda valdusesse unustanud. Üheks lemmikutest on näiteks armsa joonisfilmi lehmakesega tass, mille Merilin "laenas" oma isalt, teine jällegi õe keelust hoolimata temalt "laenatud". Selliseid toredate mälestustega tasse on Merilini kodus veel päris mitmeid.
Mitmekülgselt andekas
Merilini muusikatalent on temaga justkui kogu elu kaasas käinud ning kuigi tänaseks ongi põhifookus just nimelt sinna suundunud, on noorel lauljannal vöövahel veel mitmeid teisigi oskusi, mis võinuks teda karjääeivalikul sootuks teise suunda juhtida. Merilin avaldas Sky.ee'le, et tunneb ennast õmblusmasinat käsitledes üsna mugavalt.
"Ma käisin käsitöö tunnis isegi rohkem kui pidi, sest ma tegin keskkooli ajal enda moekollektsioone. Esimene oli katteloorist," rääkis ta. Taaskasutus oli juba toona Merilini jaoks väga põnev teema: "Ma tegin kilekottidest trikoosid ja muid põnevaid asju."
Parim tunne maailmas
Merilin Mälk on pärit Saaremaalt, kus kaunist loodust palju nautida on saanud. Sealt leiab ta tihti väge tänaseni. Käib merd kuulamas-vaatamas, askeldab loomadega või käib hoopis koos isaga kalal. Kõige parema tundena maailmas on ta kirjeldanud aga järgmist: Armastan kõige rohkem seda tunnet, kui saab maal paljajalu muru peal kõndida ja lihtsalt ringi hullata, joosta, tantsida."
Õnnekivi
Sky.ee veebisaates "Pidžaamapidu Adaga" kirjeldas Merilin, et kandis staarisaate ajal tihti taskus talismani - õnnekivi. Hea õnne eest hoolitsenud kivi jäi aga kõige kriitilisemal hetkel taskust välja ja järgnenud sündmused panevadki uskuma, et sel oli mingit sorti vägi.
"Mul oli üks õnnekivi, mida kandsin laval endaga kaasas alati. Stilistid ütlesid, et võta see ära. Ma siis hoidsin seda taskus või rinnahoidja vahel, kuhu vähegi sai selle toppida, aga saates, mis mulle saatuslikuks sai, olid mul esinemise ajaks mõldud mustad teksad, nagu mul sel päeval ka päriselt olid... Ja esinemise ajaks jäi see kivi valede pükste taskusse," räägib ta.
Lihtsalt fännikiri
Tuntud inimeste sotsiaalmeediakontode sisemused ei ole tihtipeale sugugi nii glamuursed kui pealtnäha tundub. Lisaks toredatele fännidele, kes oma lemmikut toetavad ja tulihingeliselt kaasa elavad, on palju ka neid, kes reaalsusega nõnda hästi ühenduses pole ning kipuvad oma kirjadega hea maitse piiri ületama. Noorel lauljannal Merilin Mälkil on seesuguseid lugusid, kahjuks, kümneid ja kümneid.
On aga üks eriline fännikiri, mis võttis sootuks kaunid pöörded. Lauljanna meenutas intervjuus Sky.ee'le, et sai ühel päeval armsa kirja, mille autoriks arvas olevat fänni. Tükk aega tagasi aset leidnud kirjavahetus sai aga ilusa jätkuloo. "Ma arvasin, et ta on fänn - see oli nii naljakas," tõdeb ta.
"Mõtlesin, et lihtsalt üks fänn kirjutab mulle ja soovib edu. Ma veel kirjutasin vastu stiilis kallipai, kullakene, aitäh sulle!" kirjeldab ta. Alles mõni aeg hiljem pani muusik pildi kokku, et tegemist ei olnud pöialthoidva kontvõõraga. "Alguses ma ei pannud pilti kokku, kes ta on, aga tegelikult ma teadsin teda."
Varasem tutvus andis lauljannale julgust juurde ka varem seatud piiridest üle astuda ning ka päriselt "fänniga" kohtingule minna. "Jah, ma deitisime ja olime mõnda aega isegi koos," naeris ta, tunnistades, et tegemist on tegelikult tõesti ühe väga armsa looga.
Kalaluud ja tuvikaka
Merilin meenutas, et mõned aastad tagasi otsis ta kodus privaatsust, mida isegi tühjad toad ei pakkunud. Vaja oli harjutada 9. klassi lõpuaktuseks. "Kodus mul tihtipeale kedagi ei olnud, aga tundsin, et mul vaja vaikust, et keskenduda, sest see oli mu elu esimene lugu, mida niimoodi kirjutasin," kirjeldas Merilin, miks langes liisk pööningu kasuks. Õdusast katuseakendega päikselisest, filmilikust idüllist oli asi aga päris kaugel: "Seal haises - seal olid surnud linnud, keegi oli visanud sinna surnud kala... Need luud on siiani seal."
Hoolimata sellest, et lahkudes tõotas kirjutatud lauluga kaasa tulla ka päris paha odöör, võttis noor lauljanna siiski selle riski. Loodetud privaatsuses kikitasid kõrvu aga mitmed ümbritsejad. "Mõtlesin, et keegi ei kuule mind, aga mu majas on igasugused käigud, kust kuuleb igasugu asju. Hiljem tuli välja, et see oli teiste koju ja tänavale kuulda," naeris ta.
Häbeneda polnud õnneks aga midagi. Kõneks olev lugu, mida Merilin kümnete kõrvade ja loomaluude vahel loomas käis oli Rosanna Lintsi lugu "Tuli aknas", mille jaoks neiu uued sõnad valmistas.
"See, et mind kuuldi tuli välja meie maja kõrval olevast kohvikust. Läksin sinna saiakesi ostma ja siis kohvikutädi ütles, et kuuls mind laulmas," kirjeldas ta piinlikuna tundunud olukorda. Kohkudes uuris lauljanna, kuidas tädi teda kuulis. "Siis ta näitas mulle seda pööningut. Mõtlesin - selge, sinna ma enam ei lähe!" naeris ta.
