Artikkel, millele Ada viitab, kajastas noorte meeste arvamust ahistamisest, mille pealkirjas oli ühe noormehe seisukoht: "Kui naised oleksid õhtul kodus, ei tuleks neid keegi vägistama!"
Just see Ajendas Adat rääkima väga isiklikku lugu, mis 25. detsembril temaga juhtus keset päeva: "Kõndisin trennist koju, täiesti tavaline päev, kell oli kahe-kolme vahel või natuke peale kolme ja ma olin EBSi ees, hakkasin kodu poole liikuma. Mul olid klapid peas, kuulasin muusikat, mul oli ülihea tuju ja järsku ma tunnen, kuidas keegi selja tagant..." püüab Ada mõne hetke end kogudes sõnu leida ja jätkab siis: "...oma käega, üritab oma näpud.... üritab oma näpud suruda mulle väga privaatsetesse kohtadesse."
Ada tunnistab, et pidas end alati inimeseks, kes sellises olukorras häält tõstaks või ahistajale ebamugava olukorra tekitaks, ent ta ei teinud seda: "Kui see juhtus, ma lihtsalt kiilusin kinni, pöörasin ümber ja mu selja taga oli kaks meest. Kedagi teist lähedal ei olnud isegi, võib-olla sellepärast kiilusin kinni, sest ma sain aru, et kui ma mingit draamat alustan siin, siis see võib inetumalt lõppeda," ütleb ta pisaratega võideldes.
Tema selja taga oli kaks täiskasvanud meest u 35-40 aastased. Ada tunnistab, et vaatas neile vaid kummastusega otsa, suutmata hoomata, mis just juhtus. See aga andis meestele hoogu juurde ja vene keeles kõnelenud mehed tegid seepeale ebasündsaid liigutusi ja ütlesid midagi. "Ma seisin seal 30 sekundit, vähemalt mulle tundus see nii pikk aeg, ja mu sisehääl ütles "mine ära". Läksin üle tee parki, helistasin elukaaslasele ja hakaksin nutma. Läksin koju ja nutsin kaks tundi järjest."
Ada tõdeb, et klubis ja mujalgi on käperdamis-juhtumeid varemgi olnud, ent mitte nii ründavaid ja ahistavaid. "Kõik naised on seda kogenud! Aga siis käiski mul see tuluke peast läbi: kõiki naisi, keda mina tean, neid on kas vägistatud või seksuaalselt ahistatud. Ja sellel hetkel ma mõistsin, et see on põhjus, miks ma peaks politseisse avalduse tegema."
Ada tegigi avalduse ja sai kolm nädalat hiljem telefonikõne: "Esimene küsimus oli, mis mul jalas oli." Ada kandis sel hetkel teksasid, mispeale ka helistanud uurija hingas kergendatult – jumal tänatud, need on vähemalt tugevad. Retuuside puhul oleks need näpud võinud minna sügavamale ja tegu oleks kuulunud vägistamise alla. Kahjuks turvakaameratele see juhtum ei jäänud, ent politseil on meeste kirjeldused.
"Aga see kindlustunne, mis uurija mulle andis, olen nii tänulik, kindlustades, et tegin õigesti avaldust tehes ja ta ütles, et alati peaks tegema!! Kõik, kellel on selliseid kogemusi või hullemaid – palun tehke avaldus politseisse ja jätke meelde nii palju detaile kui saate selles šokimomendis!"
Ada selgitab pärast oma kogemuse jagamist ka, et otsustas häält teha nüüd, siis artiklit nähes mõistis ta – see ei lõppe: "Selliseid sünnib aina juurde ja peale... ja naised peavad alati tundma ennast hirmununa, kui nad on üksi, ja ei ole vahet, kas on õhtu või on päev, kell kolm, kooli ees. Kas sul on seljas miniseelik või dressid ja teksapüksid."
