Go3 eksklusiivintervjuus räägime näitlejana tuntust kogunud Anatoli Tafitšukiga, kes on nüüd mitmeid aastaid proovinud oma kätt produtsendimaailmas. Pärast aastaid laval ja teleekraanidel esinemist on Tafitšuk leidnud uue kire sisu loomises ja projektide elluviimises.
Novembris jõuab Go3-e ekraanile tema uus projekt, südamlik komöödiasari "Bussijaam". Sari jälgib Tolliste bussiterminali värvikat kollektiivi ja nende püüdlusi päästa bussijaam lammutamisest, kasutades kõiki võimalikke vahendeid, et veenda linnavalitsust selle tähtsuses ja koguda kokku vajalik raha. Tafitšuk avab intervjuus, kuidas produtsenditöö tema ellu tuli, millega ta praegu tegeleb ning millised on tema tulevikuplaanid.
Oled öelnud, et sinu näitleja teekonna alguseks olid just näiteringis käinud tütarlapsed ja hiljem pideva ning lõpmatu arengu tunnetamine. Nüüd keskendud rohkem produtsendi tööle – mis või kes sind sinna tõmbas?
Produtsendi töö juhtus minuga täiesti juhuslikult. Minu armas abikaasa Liis omandas tol hetkel BFM-is magistrikraadi telerežiis ja oli kodus tihti sellesisulisi arutelusid. Nendest hetkedest hakkas peas keerlema erinevaid ideid, mida kõike võiks teles veel teha. Pinnale jäi selline võistlussaade nagu “Noor meister”, mille formaadi koostöös Kristo Veinbergi, Birgit Rae, Marili Kobina ja Sigrid Saluteega lõime. Saade jooksis ETV-s. Kuna telemaailm ei ole mulle võõras, siis produtsendi tooli istumine toimus kuidagi eriti pehmelt. Lisaks aitas protsessile kaasa näitlejaharidus ja eelnev kogemus saatejuhina mõistmaks saadete ja sarjade tootmises osalevate erinevaid osapooli. Leian, et see eduelamus, mille osaliseks saad näitlejana laval, on vägagi sarnane produtsendi eduelamusele, kui sinu pisikesest ideest saab midagi suurt. Peamine ühendav faktor näitlemise ja produtseerimise vahel on loov osa. Pean ennast loov-produtsendi tüübiks. Siiani on kõik projektid, mis meie produktsiooni alt välja tulnud, seotud suuremal või vähemal määral minu poolt tulnud loomingulise sisendiga.
Oled töötanud nii kaamera ees kui ka taga. Millised on suurimad erinevused nende kahe formaadi vahel sinu jaoks?
Vastutuse osakaal. Näitlejana vastutad rollisoorituse eest ja nii peabki olema, aga produtsendina on sul neid otsustuskohti, kus kõik sinu poole vaatavad, oluliselt rohkem. Produtsendina jääb sinu kanda kogu projekti käekäik.
Sinu kõige uuem projekt produtsendina on „Bussijaam“, mis ilmub Go3 televisioonis juba selle aasta novembris. Räägi meile sellest sarjast natukene lähemalt.
Bussijaam on üks erakordselt põnev ajamine olnud. Projekt algas mõttesähvatusena tänavu kevadel ja on täielik müstika, et juba sama aasta novembris saab seda näha. Protsess on olnud äärmiselt loomingule ja karastavalt väljakutsuv, kuna tegu on päris keeruka ülesandega, et sisu ja etteantud võimalused võimalikult hästi omavahel klappima saada. Senistest projektidest on see olnud mulle kõige põnevam asjaajamine. See, et nii lühikeseajaga nii äge tiim kokku saad, on ise juba saavutus. Platsil toimetavad kolm professionaalset näitlejat (toim. Karmo Nigula, Saara Nüganen ja Christopher Rajaveer), mega andekad ja töökad, kes kehastavad kõiki kandvaid rolle ja neid ei ole teps mitte vähe. See on väga nauditav vaatepilt. Lokatsioon ise, Mäo bussiterminal ja selle töötajad, on niivõrd unikaalsed – seda ei osanud uneski näha, et saame nii hea vastuvõtu osaliseks. “Bussijaam” on naljakas, satiiriline, irooniline, kriitiline, soe ja kaasahaarav lugu. Produtsendina olen igati tänulik, et Go3-l on julgust selliste projektidega kaasa tulla.
Sa oled öelnud, et soovid olla inimene, kes sisu toodab, mitte ainult see, kes seda ellu viib . Millist sisu on sul kõige põnevam toota ja miks ning kuidas see välja näeb?
Olen protsessi usku inimene. Kui tihedamalt teatris (toim. Cabaret Rhizome) toimetasin, siis lõime oma lavastused alati ühise pundina. Kõik andsid sisendit ja nii see ühisloome toimis. Nüüd enda produktsiooni ajades olen igati harjunud, et ka minu poolt tuleb loomingulist sisendit. See käivitab mind kõige rohkem, kui tean, et projekt on tõukunud minu ideest. Näha, kuidas sinu ideealgest on saamas päris asi, on väga inspireeriv. Kõik projektid, mis seni olen saanud teha on olnud nii erineva alguse, keskosa ja lõpuga, et neid eristada on keeruline. Iga järgmise asjaga kasvan ka mina produtsendina. Hetkel olen lavastusliku sisu loomise lainel ja see maailm on väga väga põnev ja samas keerukas. Lavastuslike sarjade puhul saan enda teatri tausta kõige jõulisemalt rakendada. Siin on palju ühisosa. Peamine muidugi on loo jutustamine, mis peab olema hästi läbimõeldud, lööv ja täpne.
Oled uurinud seda, kuidas linnavurled võiksid maal hakkama saada, nüüd uurid sa kohaliku bussijaama siseelu. Kas oma tööga proovid sa inimestele juurutada, et maal saab eluga hakkama ja seal on hea?
Maalt olen pärit küll ja see maailm ei ole mulle võõras. Eesmärk iseenesest ei ole nende projektidega olnud, et maale kolimist ja seal elamist propageerida. Pigem on see kõik juhuslikult selles suunas läinud. Kuna meie produktsioon loob originaalloomingut, mitte ei muganda välismaal toodetut, siis ehitub sisu kiht kihilt protsessi käigus ja hetkel on olnud fookuses elu Tallinnast väljaspool, kuna leian, et seal toimub ka palju põnevat ja on kitsaskohti, millest võiks lugusid jutustada. Aga usun, et maal on hea elada ja kui oled osav, siis saab seal ka kenasti hakkama. Muidugi bussijaama tegevus toimub väikelinnas. Seega oleme tiimiga maalt kolinud väikelinna. Progress!
Kas sa ise kasutad tihti ühistransporti või oled sage bussijaama külastaja?
Tegelikult ei saa ma väga bussiga sõita, süda läheb pahaks ja kitsas on. Olen rohkem rongi, ratta ja autoga sõitja. Aga tudengina oli periood, mil sõitsin palju bussiga ja seetõttu veetsin aega nii Paide, Viljandi kui Tallinna bussijaamades ja sain jälgida sealset seltskonda.
Kas on mõni teema või žanr, mida sa tahaksid tulevikus veel uurida või mis on sulle kõige südamelähedasem?
Meil on hetkel arenduses kolm teleseriaali projekti, kõik väga erineva sisuga ja erinevates žanrites. Produtsendina on see rõõm, et saad arendada paralleelselt erinevaid teemasid, mis tunduvad nii endale huvitavad kui ka ühiskonnas kõlapinda tekitavad. Otseseid žanrieelistusi hetkel ei ole. Vahet pole, kas tegu on komöödia või draamaga, oluline on tuum, millest lugu räägib.
Oled küll sündinud ja kasvanud Eestis, kuid su juured ulatuvad Ukrainani. Kas see kultuuriline taust on mõjutanud sinu loomingut?
Jah, minu vanemad on ukrainlased, aga ma ennast väga ukrainlaseks pidada ei saa. Pigem defineerin ennast eestlasena. Vahe on aga see, et minu temperament on selgelt ukrainlasele omane ja see tuleb produtsendi töös pigem kasuks. Pärast seda ülekohut, mis Ukrainat tabas, olen aga kindlasti rohkem mõtlema hakanud päritolu peale.
Kas on mõni inimene või sündmus, mis on sinu karjääri tüürinud just sinna, kus see praegu on?
See hetk, kui Kalju Komissarov mind TÜVKA-sse näitleja erialale vastu võttis. See muutis kõik. Olen talle südamest tänulik!
