Filmikunst on imeline! Selles põnevas maailmas on palju trikke ja nippe, mis aitavad vaatajatel saada mitmekülgsel nauditavat kogemust. Tihti on kasutusele võetud aga mitmeid trikke, mis publiku arusaama reaalsusest muudavad, kuid osav silm võib tabada, milline hall argisus ekraanilt nähtava müstika taga peidab. Miks ei kasuta pahalased kunagi Apple'i tooteid, kust tuleb lõputustes kogustes käsu peale lund, mida räägitaks õudusfilmides osalevatele lastele ning miks ei kasutata suurproduktsioonides päris toitu?
Leib, mis toidab 5000 inimest!
Piibel teab jutustada imetabast lugu, kus Jeesus toitis viie leivapätsi ja kahe kalaga ära 5000 inimest. Sarnane "ime" leiab aset ka filmivõtetel. Suurtes produktsioonides kasutatakse haruharva päris toitu. Enamik kaadrisse jõudvast toidust ei ole söödav ning näitlejate ette asetatakse vaid mõne ampsu jagu sellist, mis päriselt söögikõlbulik. Selle õppetunni said eriti kibedalt selgeks Harry Potteri filmisaaga tegijad. Toit oli päris vaid esimeses filmis. See läks kiiresti pahaks ning pidi üha uuesti ja uuesti vahetatud saama. Järgmistes filmides oli suurtes söögisaali stseenides kasutatud toidu imitatsioone, mis valmistatud plastikust ja kristallvaigust.
Ekraan on teisel pool aeda rohelisem...
Need, kes näinud kaadritaguseid pilte suurte filmide produktsioonidest kohtuvad tihti suurte stuudiotega, mis on üleni rohelised. Vaevalt, et keegi üleliia pikalt juurelnud on, miks kasutatakse eriefektide loomiseks just rohelist tausta, miks pole see näiteks punane, või kollane? Põhjus seisneb selles, et roheline on inimese silmavärvist võimalikult kaugel. Kui näitlejal juhtuvad olema rohelised silmad, kasutatakse hoopis sinist tausta. Lisaks sellele ei jõua kaadrisse ühtegi aksessuaari, rekvisiiti või riietuseset, mis oleks roheline, sest see aitab lühendada postproduktsioonis eriefektide lisamiseks kuluvat aega.
Süda läheb pahaks!
Kui esimene film jõudis kinodesse, tormasid inimesed kinosaalist karjudes välja, sest uskusid, et kinolinal nähtud rong, mis vaatajate poole sööstab, kihutabki ekraanilt välja ja lömastab inimesed. Läks veidi aega harjumist, mil kinolinal nähtu enam nõnda eluohustavalt reaalne ei tundunud ning nõnda hakati otsima viise, kuidas inimestele ikkagi pisut närvikõdi pakkuda. Saabus 3D tehnoloogia ajastus.
Aju ei mõista, et kolmemõõtmelisena ekraanil tajutav objekt on pelgalt illusioon. Silmad püüavad sellele reageerida kui päriselu füüsilisele objektile ning lõpuks tekib silmade aju vahel lõputu ring, mis paneb silmalihased suure pinge alla, mis tekitab paljudel vaatajatel peapööritust, peavalu ja iiveldust.
Hiljem on püütud sellele lahendust leida. 3D kunstnikud püüavad ekraanilt irduvaid objekte panna liikuma väga kiiresti, et ajul ei oleks aega nende peale liigselt fokusseerida, või kasutatakse väga väikseid osakesi nagu tolm, tuhk või lumi, mida aju tajub kõrvalise mürana ega kuluta liigselt ressurssi sellele keskendumiseks.
“Avatar” / Scanpix
Ainult head inimesed väärivad bränditooteid!
Ameerika režissöör Rian Johnson ("Knives Out") avaldas filmitööstuse kohta ühe hästi hoitud saladuse, mis võib aidata vaatajatel juba eos tähele panna, kellel on filmis kanda pahalase roll. Pahalased ei kasuta kunagi Apple'i tooteid. Bränd lubab filmides oma seadmeid kasutada vaid ühel tingimusel: neid tohivad kasutada vaid head tegelased. Apple on juba pikka aega Hollywoodi tootepaigutuse liider. Alates 2012. aastast on iPhone ja teisi brändi seadmeid näidatud vaid positiivses valguses.
Juurviljad teevad luud tugevaks!
Filmides kuuldav judinaid tekitav heli kui keegi peaks saama luumurru ei ole õnneks tõeline. Ideaalset luu murdmise heli saab siis kui mikrofoni ees murda porgandeid ja sellerit. Seega järgmisel korral kui mõnest filmist õnnetust näha, ei tasu tegelasele kaasa tunda, vaid hoopis end kunsti nimel ohverdanud juurviljadele.
Vaata peeglisse!
Filmitegijate suurimaks peavaluks kipuvad olema ülimalt efektsed, kuid tehniliselt keerukad kaadrid, milles on peegel. Stseene, kus peeglis on näha tegelane, aga mitte filmimeeskond ja kaamera, tuleb filmida spetsiaalsete nurkade alt, või suisa erilist nutikust appi võttes. Näiteks "Terminaator 2" jaoks otsustas meeskond kasutada kaksikuid ja nukke.
Stseenis, kus Sarah Connorit kehastanud Linda Hamilton Terminaatori rollis olnud Arnold Schwarzeneggeri peast mikrokiipi eraldab, ei olegi üldse peeglit. Näha on hoopis Arnoldi kehadublanti ja Linda kaksikõde. Filmimaagia!
Head lapsed, need kasvavad õudusfilmideta!
On keerukas leida midagi emotsionaalselt mõjuvamat kui õudusfilmi, milles on näha ka hätta sattunud last. Loomulikult paneb see õuduses ahhetama kui mõelda, et tegelaskuju kehastab ju päris laps - on ta siis pärast võtetel käimist igaveseks traumeeritud? Tegelikult on lugu aga nii, et enamik lapsi, kes õudusfilmidesse osatäitjateks võetud, ei tea isegi, milline on filmi sisu, või, et tegemist on õudusega. Sellele aitab kaasa ka filmimaailmas tavaline nähtus, et stseenid filmitakse tegelikkusest erinevas järjekorras.
Võtteplatsil pole midagi õudset: muusika ja heliefektid lisatakse hiljem ning kõik kostüümid, maskid ja mannekeenid näevad päris elus, ilma eriefektideta pigem naljakad välja. Kui tegemist on stseenidega, kus lapsed peavad kokku puutuma vere või millegi hirmsaga, tehakse see lapse jaoks mänguks. Danny Loyd, poiss, kes tegi legendaarse rolli filmis "The Shining", sai alles aastaid hiljem teada, mis sorti filmis ta mängis. Filmi režissöör Stanley Kubrick otsustas talle mitte rääkida ning Danny arvas, et tegemist on draamaga, mille peaosas hotellis elav perekond.
See ei ole kunst, vaid äri!
Filmitreilerid on alati need, mis esimesena peagi ilmuvate filmide puhul elevust hakkavad kütma. Kui treiler on põnev ja paeluv, on ka filmil suurem edu, sest vaatajate huvi selle vastu on juba enne avaldamist kõrgele tõusnud. Tegelikult pole treileritel filmiga väga palju üldse pistmistki, neid ei valmista filmitegijad, vaid hoopis reklaamiagentuurid. Võiks ju arvata, et treilerite tootmine oleks lihtsam ja odavam produktsioonimeeskonna enda poolt, kuid tegelikkus pole pooltki nii lihtne.
Enamik režissööre teavad, et nad on pigem kunstnikud ega ole turunduses kuigi head ning neil pole õrna aimugi, kuidas müüa filmi kindlale sihtgrupile. Seega palkavad nad professionaalid, kes seda igapäevatööna teevad ning kohustavad neid seda riski võtma. Kaval!
Vahel läheb aga sootuks teisiti - filmiajaloost võib leida mitmeid linateoseid, kus reklaamiagentuurid on jällegi filmi sisust liiga kaugel olnud ning sooviga vaatajatest põnevust kruvida, selle sisupöörded ja üllatusmomendid juba treileris ära näidanud ning seega ka vaatamiskogemuse ära rikkunud. Sellisteks kurbadeks näideteks on näiteks "Kingsman: The Golden Circle" ja "Terminator: Salvation".
Kogemata meelega!
Paljudes kuulsate filmides on palju apsakaid ning mõned neist näivad isegi liiga ilmselged. Näiteks filmis "The Dark Knight Rises" siseneb Batman ühes stseenis päevasel ajal tunnelisse ning väljub sealt mõne hetke pärast täielikus pimeduses. Tihti on režissöörid sellistest asjadest igati teadlikud. Nõnda kogenud režissöör Christopher Nolan ei laseks sellisel apsakal ilma mõjuva põhjuseta ekraanile jõuda. Siinkohal oligi selleks põhjuseks see, et Batman näeb pimeduses lihtsalt kõvasti lahedam välja. Ja see on igati mõjuv põhjus. Enamik vaatajaid on liigselt hõivatud filmi sisu jälgimisega, et esmavaatamisel seda üldse ei märgatagi.
Taas sajab akna taga valget lund...
Eestis näib lumega probleeme olevat vaid siis kui maha vaja pidada mõni rahvuslikult tähtis suusavõistlus. Muul ajal on seda siin me kaunis riigis rohkem kui küll. Paljudes paikades sellist luksust aga pole ning võtteperioodid on tihti üle aasta pikkused ning ka tehnika ei pea liigselt külmas ilmas vastu. Lund aga on vaja. Selleks on USA-s suisa spetsiaalne firma, mis vastutab lõviosa Hollywoodis filmitud filmide lumevarustuse eest. Firma kannabki nime Snow Business ning avati juba 1983. aastal. Nende tootesortimendist on võimalik leida üle 200 erineva lumetüübi.
Mõned režissöörid leiavad aga, et palju autentsema kogemuse jaoks on tarvis nii näitlejad, võttemeeskond kui tehnika päriselt proovile panna ning lokatsiooniks valitakse päriselt külm ja lumine paik. Üheks selliseks on näiteks Leonardo DiCapriole Oscarti toonud "The Revenant", mis filmiti lumises ja külmas Kanadas.
Ära vaata mulle otsa kui ma sinuga räägin!
Lisaks peaosa täitvatele näitlejatele on filmides olulisel kohal ka kõrvalrollide osatäitjad ning ekstrad. Tihti on ekstrateks lihtsalt entusiastid, kes ei pruugi oma aja eest tasustatudki saada. Tasuks hoopis hea kogemus ning võimalus perekonnale näidata, et seal kuskil taamal, udukogus on ka teda näha. Võimas tunne ju kui täieliku amatöörina mõnes legendaarses kassahitis kaasa saab lüüa.
Need ekstrad, kes näevad pisutki peategelaste moodi välja on eriti kehvas seisus, sest neile antakse vähem eetriaega ning neid peidetakse rahvamasside sisse. Kui mõni taustal tegutsev ekstra kaamerasse vaatab, ootab neid kiire lahkumine võtteplatsilt. Lisaks ei tohi nad kanda valgeid riideid või rõivaid, millel on suured logod, tekst või pildid - tähtis on mitte röövida tähelepanu peaosa täitvatelt näitlejatelt.
