Meie silmad kohtusid, pilk pilgus kinni, kui ta astus minu poole, sammud sihikindlalt vahemaad mõõtmas. Mu pulss hakkas valjult tukslema. Lahus veedetud tunnid polnud tema rahutust leevendanud. Ta kõndis endiselt selle ohtliku piiri peal, mis jooksis selle vahelt, kes ta oli olnud siin elades ja kes ta on nüüd … kelleks iganes pidevad lähetused teda muudavad. Ja nende sekunditega, mis tal kulusid minuni jõudmiseks, sain ma aru, et mul on ükskõik, millise tema ma saan. Olin lahutamatult seotud nende kõigiga. Mees, kes ta oli olnud siin elades, oli sama, kes päästis mu lennuõnnetusest. Mees, kelleks ta oli kasvanud, oli seesama, kes mu Georgias jalust nõrgaks võttis. Ja mees, kes ta on praegu … seesama, kes pani mu südame korraga nii kloppima kui ka tema järele igatsema…