Applemore’i küla oli just nii kaunis, kui ta mäletas. Tee kulges piki rannikut, järgides täpselt selle piirjoont, ja pöördus siis eemale ning naine sõitis mööda kalurite valgeks lubjatud majadest. Nende uksed olid värvilised ja iga ukse kohal rippusid meretuules kergelt õõtsudes kenad lillekorvid. Endiselt säravpunaseid pelargoone täis potid andsid majaesistele
treppidele lustaka varjundi.
Rilla ronis rattalt maha ja jätkas teekonda seda käekõrval lükates. Seal, kus oli olnud vana postkontor, oli nüüd armas väike raamatupood; selle aknaid täitsid raamatute virnad
ja värviküllased plakatid. Uksel rippuv silt andis teada, et pood on esmaspäevast kolmapäevani suletud, kuid raamatuid saab tellida ka internetist. Rilla andis endale mõttes korralduse nädala sees tagasi tulla ja endale lugemiseks midagi mõnusat valida.

Rachael Lucas - Tagasi Applemore’i

Oli kevad, oli aprill. Veel ei olnud pungad pakatanud, aga seda aimus õhus, isegi linnas hoovas kärsitult kibelevate kaskede magus hōng läbi tänavate, parkides olid pärnad pakil aroomist, mis pressis seest nii tugevalt vastu koort, et lõi sinna pikad lõhed, ja kui Nordre kalmistul pihu vastu kive ja graniitplaate panid, siis õhkusid need soojust. Mina panin, ei suutnud jätta. Kivides tundus olevat justkui midagi sügavamat, sügavamat soojust, mitte geoloogiliselt, vaid sügavamat üldiselt nende kivisuses. See, mis hetk tagasi oli mullas jääkülm kristalne sidekude, aurandus nüüd soojemas õhus, see oli Oslo, just sel hetkel. Björnson valis aprilli. Seisime käsikäes.

Per Petterson “Mehed minu olukorras”

Ronisime koopast välja ning pidime esimesel hetkel ereda valguse tõttu pimedaks jääma. Puude latvade vahelt siras meile vastu päike, mida me polnud nii kaua näinud. Hoidsime tükk aega silmi kinni ja usaldasime alles tüki aja pärast ripsmete vahelt välja piiluda.

Kevad oli tõesti käes. Siin-seal leidus küll veel lund, aga samas oli metsa all näha juba ka esimesi lilli ja õhk lõhnas äsja sadanud vihma järgi. Me ahmisime sisse värsket õhku ja hõõrusime nägu viimase lumega, pärast pikka und maa all oli see nii hea. Viimanegi rammestus kadus kehast ning mulle tundus, et ma ei taha enam mitu aastat magada – nii reipaks muutis mind üle pika aja kopsudesse pääsenud värske kevadõhk.

Andrus Kivirähk “Mees, kes teadis ussisõnu”

Connell vaatab uuesti veebilehekülge. Viimasel ajal on teda haaranud tunne, et ta on tegelikult kaks eri inimest, ning peagi tuleb tal teha valik, kumb inimene täiskohaga olla, ja jätta too teine maha. Tal on Carrieckleas oma elu, sõbrad. Kui ta läheks Galwaysse ülikooli, saaks ta tegelikult jääda samasse ringkonda, elada elu, mida ta oli alati plaaninud, omandada korraliku kraadi, leida toreda tüdruku. Inimesed ütleksid, et ta on haljale oksale jõudnud. Teisalt võiks ta minna Trinitysse nagu Marianne. Siis oleks elu teistsugune. 

Sally Rooney "Normaalsed inimesed"

Ilm oli ilus, tee sirge ja kõik ühesõnaga parimas korras. Kahte hääletajat, poissi ja tüdrukut, pani ta tähele juba kaugelt ja pidurdas aeglaselt, nii et jäi seisma peaaegu nende kohal. 

Kaspar keeras Metsatöllu vaiksemaks. Tüdruk ronis kabiini esimesena, selline kenade kurvidega tedretähniline punapea, poiss jäi akna alla, tema oli jälle kõhnavõitu, vilavate pruunide silmadega, suur sünnimärk põsel. Mõlemad olid ilusti ja puhtalt riides, tüdruku lõhnaõli täitis kogu kabiini ja see oli ka hea.

Rein Raud "Viimane kustutab tule"

Kui ma olin väikene poiss ja hiljemgi veel, teismelise eas, küsiti kirjanikelt ja muudelt kultuuritegelastelt intervjuude käigus tingimata kahte asia: mis on õnn ja mis on elu mõte.

Vastaja loomingulisuse tõeliseks märgiks oli vastata neile kulunud ja trafaretsetele küsimustele, mis eeldasid ka trafaretseid vastuseid – „õnn on elada me maal“ ja „elu mõte on ehitada kommunismi“ – kuidagi ootamatult või vähemalt mitte piinlikkust tekitavalt.

Nõukogude võimu lagunemise järel visati need kaks peaaegu kohustuslikku küsimust üle parda.

Asemele tulid uut ajastut iseloomustavad niiöelda vabameelselt mängulised küsimused, nagu näiteks „kas te olete hommikuse konjakijoomise maha jätnud?“

Andrei Hvostov "Kirjad Maarale"

Kui ma uurisin, et mida ta meisterdab, vastas ta, et tekki. Ma mõistagi ütlesin talle, et kas selline mõte pole mitte jabur, et tekk on suur, see ei saa tal kunagi valmis, et tegelikult oleks tal vaja artiklit kirjutada, kuid Tuuli teatas sellepeale, et ta ei ootagi, et ma temast aru saaks.
Ta pühendus jäägitult oma uuele hobile, üsna samasuguse entusiasmiga nagu oli varem kirjutanud teadustöid, aga muidugi on heegeldamine midagi sootuks muud. Kui ta istus seal kõigi nende värviliste lõngade keskel, siis nägi ta välja justkui murelik koolitüdruk, kes heegeldab emadepäevaks emale pajalappi. Tema jäägitus andumuses oli midagi liigutavat, õrna, ent ma ei saanud parata, et see süvendas veelgi mu kahtlust, et olin varem Tuuli intelligentsi üle hinnanud.

Piret Raud “Nimepanija”

Täpselt sel hetkel märkasin fotograafi. Ta klõpsis pilte teha nii esinejast kui ka publikust, liikus väledalt ja osavalt, kuigi tema näol oli näha ka juba kurdusid ja ta silmaalused olid tumedad. Ega ma seda esimesel hetkel muidugi näinudki — vanust ja vastutustunnet. Loomulikult mitte. Nägin üksnes noort meest, kes oli oma tegevuses äärmiselt keskendunud. Vahepeal liikus fotograaf lava ette, peaaegu kitarristi ja solisti kõrvale, nagu oleks ka tema kuulunud bändi koosseisu, ja viskas end põrandale pikali. Mehes oli midagi jultunut ja samal ajal siirast ning ma ei suutnud temalt silmi lahti kiskuda. 

Emmi Pesonen "Maailma kauneim sõna"

Noorelt võis ta ilus naine olla... mõtles Valdur, aga see ei olnud ammendav vastus. Naises tundus olevat midagi lausa tuttavlikku, ja see teadmine jäi meest painama. 

Ma olen teda kuskil varem näinud, aga kus? Ta meenutab mulle kedagi, kes oli palju noorem, aga kummaliselt samasuguse välimusega. Tähendab — see pidi olema ammu, võibolla aastakümneid tagasi... 

Vahel veeretab elu inimese teele mõistatuse, mille lahendamine tundub äkki eriti vajalik, peaaegu nagu eluküsimus olevat; harva küll sellepärast, et lahendus ise eluliselt tähtis oleks, aga tekib kangekaelne tahtmine oma mälu ja juurdlusvõime proovile panna ning võitjana välja tulla. 

Erik Tohvri “Mürgiliblikas”

Mehed astusid teerajal teineteise järel ja isegi välule jõudes jäi üks mees teise seljataha. Mõlemal olid jalas teksariidest püksid ja seljas vasknööpidega teksajakk. Mõlemal oli peas must mütsilott ja mõlema õlgadel rippusid tihedalt rulli keeratud tekid. Esimene mees oli väike ja väle, tõmmu näo, rahutu pilgu ja ilmekate teravate näojoontega. Temas oli kõik selgesti piiritletud: väiksed tugevad käed, soonilised käsivarred, kõhn ja luine nina. Väikse mehe kannul tuli ta vastand, hiigelsuur vormitunäoline mees suurte värvitute silmade ja laiade längus õlgadega; tema samm oli raske ja ta vedas jalgu kergelt järel, nagu karu lohistab käppi. Tema käed ei liikunud, vaid rippusid lõdvalt. 

John Steinbeck “Hiirtest ja inimestest”

Järgmised kolm päeva sajab vihma. Nagu ikka Eestimaal, lubati jaanilaupäeval, mis pidi olema reedel, paiguti hoovihma ja viisteist kraadi sooja. Kuidas see ilm küll moodi käest ära läks, mõtles Maiki hommikul jopet selga pannes ja vihmavarju otsides. Alles pühapäeval võtsid nad päikest ja käisid ujumas ning nüüd siis selline sügisilm. Ennast sisse pakkinud, lõi ta vihmavarju lahti ja tormas kummikute lirtsudes aiaväravast välja. Taevas oli kuidagi kurjakuulutav, hall kuni silmapiirini — ja nii juba varahommikul. Vanatädi oli esmaspäeval sõitnud Paidesse põlveoperatsioonile ning Maiki oli jäetud kaheks nädalaks maja ja koerte valvesse. 

Mariann Rückenberg - Hull suvi

Jõudsin viimaks Schnelli parki, istusin purskkaevu juures pingile ja nautisin ilma. Sel aastal oli suvi saabunud varakult ning hellitanud pikast talvest kurnatud eestimaalasi paarinädalase soojalainega. Kummalisel kombel oli kevad otsekui vahele jäänud. Alles kuus nädalat varem, aprilli algul, olin veel suusatamas käinud, kuid viimastele külmadele järgnes kiire sula ning tormiline jääminek ja nüüd oli juba rohkem kui kümme päeva väljas sooja üle kahekümne kraadi. Tänu sellele oli loodus lausa plahvatanud õitsele.  

Annika Lõhmus - Pooltoonid

Bikiinideks nimetatakse kaheosalist nappi päevituskostüümi. See sõna on sündinud Prantsusmaal pärast Teist maailmasõda ja tema sünnilugu on üsna täpselt teada. Oma nappusega inimkonda vapustanud päevituskostüüm on nimetatud Marshalli saarte hulka kuuluva Bikini atolli järgi, kui Ameerika Ühendriigid katsetasid 1946. aastal aatomipommi. Bikiine esitleti neli päeva pärast katsetust ja nende looja, autoinsener Louis Réard (1897-1984), kes oli emalt moeäri pärandiks saades hakanud hoopis rõivaid disainima, sidus oma plahvatusliku uudismoe osavalt niihästi äsjase tuumakatsetusega kui ka asjaoluga, et tema konkurendi Jacques Heimi turule toodud päevituskostüümi nimi oli Atome ehk aatom.

Udo Uibo - Sõnalood

Puhkus ei tähendanud ainult pikutamist — oma keldiliku heleda jumega ei saanudki Jenny liiga palju päevitada, isegi mitte Villa Maritimo suurima päikesevarju all lebada, ja Pascalile meeldis avastada linna ja selle ümbrust. Nad sõitsid praamiga Caprile, käisid seal San Giacomo kartusiaani kloostris ja Sinises Grotis, leidsid siis tänavakohviku, sõid seal jäätist ja jõid espressot. Neil oli filmile jäänud veel ainult paar vaba kaadrit ja nad hoidsid neid Pompei jaoks, aga tagasiteel pildistas Pascal Jennyt, kui too seisis praami reelingu ääres, laia servaga päikesekübar peas ja suured päikeseprillid ees.

Sheila O'Flanagan - Minu ema saladus

Kuid täna ma olen kurb ja mul on tundmus, nagu oleksin luik, kes sügise tulles peab lendama lõunasse. Puud on juba vaskkollased, purpurpunased põõsad on häbelikult alasti, rootsud kui püsti luuad vastu taevast, kõik väljad ja teerajad on juba kaetud langenud lehtede kui tiigri kirju nahaga. Ainult pihlakad täis kobarate punaseid sarju ning kuuskede ja mändide  tõmmult rohelised oksad õõtsuvad süngelt sügise undamises. Ja nurmed, ja nurmed on nii pruunid, nii pruunid ja hallid, ning mäeveerudel ja lohkudes valendab juba varajane lumi.

August Gailit - Toomas Nipernaadi

Metsas pole mitte kunagi täiesti vaikne. Eri helikihtides leidub nii okste vahelt kostuvaid linnuhüüdeid kui lehesahinat. Ka metsaalusest tõusevad neisse kihtidesse eri hääled - niisugused, mida tekitavad vöötoravate silkamine, hirvede kindel samm ja putukate suminad-sagimised. Metsa tõeline vaikus ei peitu metsas, vaid meis endis, kui seal aega veedame. Selleks me ju siia tulimegi, et nautida vaikust, mis kehas võimust võtab, kui paariks päevaks kõige muu juurest pakku läheme - ka selle juurest, mis armas. Mõnikord on armsatestki asjadest puhkust vaja.

Kathryn Nikolai - Lammaste lugemise asemel

Kõik värvid olid isegi läbi bussiakna ülikirkad. Pruunid männitüved olid sealt, kus päike neile otse peale paistis, vererooste karva ning hall põdrasammal, mis siin-seal mustikavarte roheluses vilksatas, ikka täiesti hõbedane. 

Iga väikseimgi üksikasi joonistus mu pilgu ette just niisama eredalt nagu heal tasemel fotod kauneid aedu ja kodusid tutvustavas ajakirjas, ning oma uneängistusest lõplikult toibudes nägin ma, kui esimese bussiistme kõrvale seisma jäin ning rääkimiseks õiget hetke ootasin, mitte ainult meile vastusööstvat maastikku, vaid enda ees lahti rulluvaid puhkusenädalaid, hiliseid hommikusööke vana õunapuu all ning siis ka oma aiatagust kivist randa, kus ma märjast trikoost niiskeks tõmbuval tekil raamatut loen.

Eeva Park - XNovell

Kell oli viie pärast kuus hommikul, kui Ove ja kass esimest korda kohtusid. Kassile ei meeldinud Ove mitte põrmugi. See tunne oli vastastikune. 

Ove oli tõusnud kümme minutit varem nagu ikka. Ta ei mõistnud inimesi, kes magasid sisse ja õigustasid ennast sellega, et kell ei helisenud. Ovel ei olnud kunagi äratuskella olnud. Kolmveerand kuuest läks tal uni ära ja siis tõusis ta üles. 

Ta oli kohvimasina sisse lülitanud ja pannud sinna täpselt nii palju kohvi, nagu tema ja ta naine olid kahe peale igal hommikul joonud nende peaaegu nelja aastakümne jooksul, mis nad olid siin ridamajade kvartalis elanud. Üks mõõtelusikatäis tassi kohta ja üks lisalusikatäis kannu kohta. Seda inimesed enam ei osanud — korralikku filtrikohvi teha. Samuti nagu keegi ei osanud nüüdsel ajal käsitsi kirjutada. Kõik käis arvutite ja espressomasinatega. Kuhu säärane ühiskond küll välja jõuab, kus inimesed enam isegi kirjutada ja kohvi keeta ei oska? Ah? Vaat selline küsimus oli Ovel tekkinud. 

Frederik Backman - Mees nimega Ove

Ma jälgin spidomeetrit. Sõidan ettevaatlikumalt kui mis tahes muul puhul. Ja ma tean, et need läbitungivad hallid silmad, mis mind ainiti vaatasid, ja see range hääl käsivad mul ettevaatlikult sõita. Pead raputades taipan, et Grey mõjub poole vanemana kui ta on. 

Unusta ära, Ana, noomin ma ennast. Ma otsustan, et lõppkokkuvõttes oli see väga huvitav kogemus, aga ma ei tohiks sellesse kinni jääda. Unusta ära. Ma ei pea teda enam kunagi nägema. 

See mõte teeb mul kohe tuju paremaks. Ma panen stereo mängima ja keeran heli valjuks, nõjatun seljatoele ja kuulan gaasi vajutades mütsuvat indie-rock’i. 5. maanteele jõudes avastan, et võin sõita nii kiiresti kui tahan.

E L James - Viiskümmend halli varjundit

Šamaan ootas reisiseltskonda Baikali kõrgel kaldal, kuhu paistis irooniana läbi mändide kätte vene õigeusu kiriku ristiga sibulkuppel. Ta seisis kahe kahara männi vahel, mille okstele oli seotud palju kirevaid riideribasid ja rätte. Kui ei oleks teadnud, poleks selles sinises atlassrüüs-halatis ja kõrget šamaanikrooni kandvas vanamehes osanud sugugi ära tunda määrdunud puhvaikas ja kalurisaabastes paadimees Abzaid, kes neid mõned päevad tagasi saarele toimetas.

Mees kandis kaelas ehet, millel oli tema isa-ema pilt ja kaheteistkümne looma kujutised. Käes hoidis ta rituaalset trummi, ta jalge ees põles väike lõke. 

Halvast energiast vabanemiseks tuli Abzai käsul endale kätega lõkkesuitsu kehale ja näkku vehkida. Suuri vaevu suutis Aivar naeru tagasi hoida. Järgnevalt olid nad šamaani trummipõrina ja joigumise saatel kohapeal tammunud. Selgelt mäletas Aivar ülevat pilti šamaan Abzaist, kes seisis Baikali kõrgel kaldal, saates rahuliku, kõiketeadva pilgu üle õhtupäikeses sädeleva peegelsileda järvevee.

Lembit Uustulnd - Avameri

Väike Juga jooksis, hüppas, lendas, kilas peenikese läbilõikava häälega. Ta käsivarred olid riidehõlmade vahelt väljas, vehklesid ja lehvisid külgedel, näokatte oli ta eemale heitnud. Ainult teda ei keelanud emad, ükski teine laps ei saanud emade juuresolekul nii toimida. Vaid Juga oli selle õiguse ära teeninud, ta oli niivõrd visalt vallatu. Ja Juga oli nii osav, et ei vigastanud end kunagi puuokste vastu, ja nii valvas, et ei lasknud iial oma paljastele käsivartele langeda tolmu, liiva, prügi, mida siin, metsaaluses, küll just ei olnud, ent millele võis sattuda teispool rohumaid, kõrgendikel. 

Eiv Eloon - Kaksikliik

Kord hajudes, siis jälle koondudes, kord madalamale laskudes, siis jälle taeva alla tõustes lähenes pilv talule. Kadudes hetkeks majataguste kuuskede varju, ilmus imelik pilv taas välja, võttes nüüd suuna otse õunaaiale. Need olid linnud. Kuldnokkade käratsev parv, arvatavasti valmistumas sügiseseks äralennuks. Kriisates ja lärmitsedes tegi linnuparv aia kohal paar tiiru, laskudes siis õunapuude lähedale madalamasse rohtu. Aga nad ei maandunud mitte hajali nagu linnud tavaliselt, vaid üksteise otsa hunnikusse.

Mehis Heinsaar - Võlurite juures

Mitte miski ei alga mittemillestki, kõigepealt lendasin ma tõesti mägedest ja orgudest kirjatud maastike kohal – linnulennuline vaade, ja ma polnud isegi lennukiga veel sõitnud –, inimesi ei olnud nii suurest kõrgusest näha, ma ei tea, kas nende olemasolu oligi mu meelteni jõudnud. Oli udu ja oli päike, oli vari ja oli valgus, liuglesin ja loovisin tõusvais või langevais õhuvooludes ning teadmine oma olemasolust asendas keha.

Ene Mihkelson - Katku haud

Anthonyle näis, nagu oleksid Viies ja Kuues avenüü mingisuguse Washingtoni väljakult Central Parkini ulatuva hiidredeli püstlatid. Bussikatusel ülalinna, Viiekümne Teise tänava poole sõitmine tekitas temas alati säärase aistingu, nagu hiivaks ta end kätt käe kohale tõstes mööda ebakindlaid redelipulki ülespoole, ja kui buss tema pulga juures nõksatades seisma jäi avastas ta, et tunneb ebamugavast metalltrepist kõnniteele laskudes midagi kergendusetaolist. 

Pärast seda polnud tal enam vaja teha midagi muud kui üksnes raskepäraste pruunist Iiivakivist majade pesakonnast möödudes poole kvartalivahe jagu piki Viiekümne Teist tänavat alla kõndida — ja silmapilgu pärast viibiski ta oma suure tänavapoolse toa kõrge lae all. See pakkus täit rahuldust. Siin ju elu algaski. Siin ta magas, einestas, luges ja lahutas meelt.

Francis Scott Fitzgerald - Ilus ja neetu

Tema rääkis neile ikka ja jälle sedasama lugu.
 
Sest vaata, lugu on nii, et see jutustus oli tema ülim trofee. Charlesi-suguse eduka, jõuka ja võluva mehe kollektsioonis oli Marnie-sugune ilus, andekas ja särav naine kõige kõrgema klassi auhind. Ja kuna Charlesi tuld toitsid teiste inimeste respekt ja imetlus – ja võib-olla just sellepärast, et minult ei saanud ta kumbagi –, väänas ta seda välja teistelt külalistelt.

Minul oli tahtmine selle peale öelda – aga ma ei öelnud seda kunagi –, et tal polnud võimalik Marnie südant võita. Kui oleme ausad – ja mina olen nüüd lõpuks aus –, siis südant ei saa iial võita. Südant saab üksnes kinkida, üksnes vastu võtta. Südant pole võimalik veenda, ahvatleda, muuta, vaigistada, röövida, kalgistada ega võtta. Ja päris kindlasti ei saa südant võita.

Elizabeth Kay - Seitse valet

Logan nööpis jope kinni ja kõndis kiiremini. Ta polnud jõuludeks planeerinud midagi erilist, enne kui otsustas Knights Bridge’i minna. Töö, film, uni. Ta oleks oma perekonnale helistanud ega oleks isegi mõelnud enam elust, mida ta elab. Tema võime kõik välja lülitada ja keskenduda praegusele oli kiirabimeditsiinis väärtuslik aspekt. Ta võis olla kannatamatu ja ärritatud, aga ta ei näidanud seda välja. 
Kas see tegi ta pinnapealseks, määratud elama väärtusetut elu?
Ta mõtles oma vanaisa kirjast vanaemale. Armastusele - selle armastuse sügavusele. 

Carla Neggers - Jõulud Knights Bridge’is

Lastel oli vanemate pühade ja tõsiste nägude tõttu jõuluõhtul ja esimesel pühal väga raske Vargamäel. Kõhud võis küll verivorsti, seapekki ja saialeiba pinevalt täis puukiga ja ka õlgedel võis pikutada kas või seni, kui magama uinusid ja alles esimese püha hommikul ärkasid, aga teha ei tohtinud midagi, mida oleks tahtnud õlgedel teha, sest aeg oli tegemiseks liig püha. Ka ei tulnud jõuluõhtul ja esimesel pühal ühtegi külalist, sest siis visati talle vanad pastlad kaela, nagu vanad inimesed ütlesid, ja sedagi sellepärast, et aeg oli vaikne ja püha. 

Anton Hansen Tammsaare - Tõde ja õigus

Minu salongi külastavad kolme tüüpi kliendid. Igapäevaklient, kes tuleb siia tavaliseks juukselõikuseks. Nartsissistlik enesearmastaja — klient, kes upub omaenda peegelpilti või enesehaletsusse. Ja viimaks allaandnud klient, kes tuleb sisse ja ütleb: „muuda mind." Tihti on mul tunne, et see kehtib kogu tema elu kohta. Juuste uude soengusse lõikamine ja punaseks värvimine on tihti meeleheitlik algus uuele ja võibolla paremale elule kui ollakse vastne vallaline. Ma rõhutan: võib-olla paremale elule. Seda võib edasi-tagasi arutada. 

Anna Jansson - Ilusalongi saatusejumalanna

Maja ukselt ja aknaraamidelt koorus rohelist värvi. Hilised roosid olid veel õites, ronisid mööda võret ja rippusid puust varikatuse küljest, nende kahvaturoosad õied ei kavatsenud
hoolimata sügisesest jahedusest alla anda. Aed oli lohakile jäetud ja metsikuks muutunud, muru vajas kangesti niitmist. Maja ühes küljes asus käestlastud köögiviljaaed: lopsakas lehestik varjas hiiglaslikku kõrvitsat, narmendavate oavarte pundar klammerdus luitunud bambustugede külge. 
Rilla tundis korraga kurbust, mõeldes isale, kes seemneid mulda pannes ilmselt teadis, et suure tõenäosusega ta ise saaki ei näe. Ta ohkas raskelt ja viskus ahastava karjega veel  kord vastu ust.
Uks ei mõelnudki järele anda.

Õhtusöök oli suurepärane, kuid nende vahel õhus rippus nii palju ütlemata sõnu, et Rilla tundis end pisut ebamugavalt. Lachlan oli sellegipoolest tähelepanelik ja romantiline, viis ta hiljem välja ja suudles sadamas, tähti täis taeva all, kuid Rilla hirm, et ta tunded mehe vastu on tõsisemad, kui talle meeldinuks, ei lasknud tal keskenduda. Ta oli kogu oma täiskasvanuelu veetnud ringi rännates ja Applemore näis olevat otsustanud ta kinni püüda. Ta polnud selliste tunnetega harjunud ja ta ei teadnud, kas see meeldib talle või mitte.

Leoni ema, oletatav ema, muusikaline imelaps ja Noel Bainesi – võibolla ka Ronaldi – kunagine sümpaatia, oli järelikult elus, vastupidiselt sellele, mida Agatha oli rääkinud. Kui just Westonis polnud üles kasvanud mitut musikaalset Allison Browni. Ka see oli muidugi võimalik. Kõik oli võimalik. Oli võimalik, et Leonil oli elus olev ema, kelle asukohast ja tegemistest ei olnud aimu temal endal ega paistnud olevat ka kellelgi teisel. Oli ka võimalik  – nii mõtles Leon, kui kuuldut voodis seedis –, et Ronald võttis Allison Browni ehk Sugar B jutuks täiesti teadlikult. Leonile tundus taaskord, et teised teavad temast rohkem kui ta ise.

Jukka Behm - Imepoiss Leon

Mängu lõpuminutid olid muinasjutulised. Tribüünil, kus alles äsja oli istutud näost hallina ja pead maas, kaelustati, tantsiti ja rebiti nüüd särke seljast. Tagujad olid ennast lootusetust olukorrast võidule upitanud, ja Leonil oli oma osa mõlema värava juures. Meeskond tegi mängu lõppedes ümber staadioni auringi ja lasi fännidel hõisata. Leonil oli seljas vastaste võistlussärk, mille serv laperdas tal vastu põlvi. East Ham Athleticsi väravakütt, Itaalia rahvuskoondise ründaja Luciano Tatti jõudis esimesena vahetuskaupa teha. Paljud tema meeskonnakaaslased olid tormanud Leoni juurde sama plaaniga. Tatti lõbustas publikut, üritades Leoni särki endale selga venitada. Ta ei saanud isegi pead kaelusest sisse.

Ühel udusel ja unisel õhtupoolikul, kui Steele istus sülearvuti taga ja tegeles oma ameti juurde käiva aardejahiga, leidis ta videoklipi, mida ta pidi otsemaid uuesti vaatama. Klipis asetas väikest kasvu poiss kolm jalgpalli ritta ja lõi need siis ükshaaval jalgratturi suunas, kes oli äkki nagu eikusagilt välja ilmunud. Esimene löök lennutas õhku pakiraamil olnud limpsipurgi. Jalgrattur tõstis teise purgi suu ette, nagu hakkaks jooma, aga järgmine pall paiskas tal purgi käest. Kolmas pall tabas millimeetri pealt jalgratturi mütsi nokka. Peakate lendas kus seda ja teist, tuues nähtavale kiila lagipea. Steele tõstis jalad lauale ja sättis end mugavamalt istuma.

Asi pidi olema selles, et asusime tavalisest kõrgemal, eks? See oli põhjus, mis ma ei suutnud sügavalt hingata, tõmmata kopsu piisavalt õhku, leevendamaks mu rinnus kasvavat kõrvetavat tunnet. Sel polnud midagi pistmist temaga. 
Valetaja. 
Aastate jooksul oli mu peast läbi käinud miljard stsenaariumit, kuidas võiksin taas Nate’iga kohtuda, aga praegust nende hulgas polnud. Olin kujutlenud, kuidas ta ilmub ühel vihmasel õhtul mu ukse taha või astub isegi sisse mu Washingtoni kontori uksest, teatamaks, et ma ei või Jeremyga abielluda. Olgu, see stsenaarium oli liiga ebatõenäoline, aga kord või paar oli see siiski mul mõttes mõlkunud. Keerasin pöidlaga uhkeldavat, rasket sõrmust oma sõrmes ja tammusin toas edasi-tagasi. Nate on siin.

Rebecca Yarros - Kui peaks juhtuma

Meie silmad kohtusid, pilk pilgus kinni, kui ta astus minu poole, sammud sihikindlalt vahemaad mõõtmas. Mu pulss hakkas valjult tukslema. Lahus veedetud tunnid polnud tema rahutust leevendanud. Ta kõndis endiselt selle ohtliku piiri peal, mis jooksis selle vahelt, kes ta oli olnud siin elades ja kes ta on nüüd … kelleks iganes pidevad lähetused teda muudavad. 
Ja nende sekunditega, mis tal kulusid minuni jõudmiseks, sain ma aru, et mul on ükskõik, millise tema ma saan. Olin lahutamatult seotud nende kõigiga. Mees, kes ta oli olnud siin elades, oli sama, kes päästis mu lennuõnnetusest. Mees, kelleks ta oli kasvanud, oli seesama, kes mu Georgias jalust nõrgaks võttis. Ja mees, kes ta on praegu … seesama, kes pani mu südame korraga nii kloppima kui ka tema järele igatsema…

Südame vasardades vibutasin jalad üle voodiserva, kõndisin oma sviidi elutuppa ja klõpsasin lülitist lambi põlema, ehkki akendest tulvas sisse kuuvalgus. Köögiala lähedal pöördusin, põimisin käed varrukateta särgi rinnaesisel vaheliti ja vaatasin sõrmust. See oli oivaline. Lihtne. Täpselt niisuguse oleksin temaga koos juveelipoodi minnes valinud ka ise. Ja ta oli ostnud selle pärast Fidžit. Siis kui mina olin juba harjutanud end mõttega, et pean elama meie üürikeste kohtumiste nimel. Tema oli olnud kindel, et meil kahel on ühine tulevik.
Alles kolmandal katsel söandasin selle lõpuks kätte võtta. Sõrmus oli teibiliimist kergelt kleepuv, ja see tegi selle iseäranis väärtuslikuks. Tundsin südames valu, mõeldes elule, mida see esindas – elule, mis meil võinuks olla.
Krahmasin võtme ja kõndisin toast välja, andmata endale võimalust järele mõelda ja pidurit tõmmata.

Relax Lugemine

Rachael Lucas - Tagasi Applemore’i

Rachael Lucas - Tagasi Applemore’i