Arvustus "Hendrik Sal-Saller. See on see, mis paneb elama": lugu, mida oleme kuulnud, kuid tõde, mida pole märganud

Hendrik Sal-Saller sõnas filmi meedialinastusel publikule tagasihoidlikult, et ta ei tea, kas tegemist oli režissööri teadliku või kogemata juhtunud valikuga, kuid tema meelest räägib see film hoopis Smilersist, milles tema, juhuslikult, aastakümneid tegev on olnud. Hiljem külalistega vesteldes kostus aga ovatsioone hoopis selle osas, milline persoon ja muusik on Hendrik Sal-Saller. Mitte alahinnates teiste muusikute panust selles äärmiselt edukas kollektiivis - Smilersi essents on nende karsimaatiline solist ja laulukirjutaja Hendrik. 

Teades, et arhiivimaterjal, mille vahel režissöör Madis Ligema valikuid pidi tegema, oli tohutu, näisid tehtud valikud sellevõrra kõnekamana. Kaasatud oli nii ERR-i kui ka Hendriku isiklik arhiiv, mis on väga detailselt jäädvustanud noore muusikaentusiasti teekonda armastatud persooniks, nii siin kui sealpool riigipiiri. Kõrvutades minevikku ja olevikku, tekkis mõnus ruumilisus, ilma tugeva stsenaariumist juhitud klapitava narratiivita, mis muudaks nähtava lavastuslikuks. Minevik pidas olevikuga dialoogi, küsimused ja vastused liikusid filmis pea alateadlikult. 

Muuhulgas, tasub mainida, et dokumentaalfilmile ebatavalisena, kostusid saalis mitmel korral tohutud naerupahvakad. Valitud kaadrite situatsiooniline komöödia mõjus ilmestavana nii toonasele olustikule kui andis pidepunkti sellele, kuidas maailm, peategelane ja olustik me ümber, ühes ajaga muutunud on. Braavo!Olles eelnevalt kuulnud Madis Ligema kirjeldust Retro FM Hommikule, kuidas talle meeldib vaadelda ja jäädvustada inimesi antropoloogina, tundsin tõesti, kuis materjal on jäädvustatud, lugu on jutustatud, selle piirde tagant, kus loomaaeda külastavad inimesed flamingode tegemisi uurida saavad - jälgitavale eksisteerimata. Režissööri häirimatu eksistents Hendriku argitegevustes andis võimaluse muuta Madis Ligema silmad, vaatajate omaks ning näha kõike seda, mida tema nägi - kärbsena seinal. 

Selle kehvalt kõlava antaloogiaga jätkates, kuis film on tehtud niiöelda metslooma piirde tagant jälgides - vaid looma tema loomulikus keskkonnas häirimata on võimalik saada talle kõige lähemale. Enese positsioneerimine väliste soovidega suunamiseks, vaid röövib jälgitava eheduse ja tõelise pale. Madis Ligema on režissöörina ideaalselt õnnestunud, saades mullamättaks maskeerunud jälgivaks silmaks, et viia vaataja loomulikku lähedusse Hendrik Sal-Salleri inimliku tõega. 

Meediaesilinastusel kirjeldas Madis, et idee Hendrik Sal-Sallerist filmi teha kerkis temas pärast üht mitmepäevast pidustust koos sõpradega, kus ajaveetmise läbivaks osaks oli Smilersi lugude kuulamine ja neile kaasalaulmine. Kunstnik leidis end mõttelt, et mis nähtus see on, mis uba siin peitub, et kõik inimesed, ükskõik kus, teavad neid sõnu peast? 
 

Võiks kujutleda, et persoonist nagu on Hendrik Sal-Saller, kes on glamuurne, edukas artist ja loovinimene, on kerge teha filmi, mis oleks täis pressitud glitterit ja ojadena voolavat šampanjat ning hulluvaid naisfänne, suleboasid ja karusnahkseid kasukaid. Madis Ligema otsustas jääda truuks persoonile, keda ta kahe aasta jooksul jälgis ja kelle arhiivides sobras. Kogu ekstravagansis näeme Hendrik Sal-Sallerit inimesena, kes võtab elu sellisena nagu see on. Iga minut möödub turvalises teadmises, et muretseda maksab vaid nende asjade pärast, mida muuta saab. 

Režissöör jutustas meile loo muusikust, ilma igasuguse poeetilise traagika või üleliigse romantiseerimiseta, kes lihtsalt on armastanud muusikat ja läinud vooluga kaasa - mööda seda jõge, mille ta ise valinud on. Ning kire poolt antud silmaklappide abil ujus ta läbi keerukatest aegadest oma karjääris, kus iga tuttav oli kui saatuse poolt hoolikalt valitud malenupp eluruudustikul. Ta ei püüdnud mitte kunagi olla ebatavaline, teistsugune, parem - ta oli täpselt see, mida ütles tema süda. Kahtlusteta võib uskuda, et Hendrik Sal-Saller teeks kõike seda, mida täna, ka siis kui tema nimi ei oleks meile nii tuttav kui praegu.

Meeldivalt mõjus arhiivikaadrite ja tänapäeva ilmestav kontrast. Ühest küljest saime oma silmaga ära näha tähtsündmused, kuulda toonastelt esimestelt toetajatelt, kuulda noore ja ulja muusiku kergelt arrogantset mõttevahetust, teisalt näha olevikku, mis on vaikne, tasane, kuid täis muusikat ja suurejoonelist elunälga. Himu muusika vastu. Kuid mitte loomastunud jahti, vaid hoopis kalkuleeritud, täpset eksistentsi, et minna ja lihtsalt oma osa võtta. 

LOE KA: "Olen täitsa tavaline inimene!" Filmi sisse pandud Hendrik Sal-Saller on lennukast karjäärist hoolimata kahe jalaga maa peal! 

Kõrvutades inimest, keda nägime arhiivikaadrites noore täiskasvanuna ning täna, sel aastal 59. eluaastat elama hakanud meest, valdas mind suur äratundmisrõõm. See kelmikas meel, kuid silmapaistev alalhoidlikkus selle noore täiskasvanu sees, on nüüd see sama nooruslik huumor, selle enesekindla mehe sees. Disainer Liisi Eesmaa kirjeldas ilmekalt filmi järgselt intervjuus Sky.ee'le: "Minu jaoks on kõige põnevam just see osa kui ausalt, kui fasaadivabalt ta suhtleb oma publikuga." 

Ja see vist ongi see lugu, mida mitte keegi veel varem kuulnud pole: Hendrik Sal-Saller, oma müstikas ja privaatsuses, on fassaadivaba. Aus. Vahetu. Seda näeb nii selles, kuidas ta end kannab kui kuuleb selles, millised sõnad ja rütmid on ta oma muusikasse valinud. 

Dokumentaalfilm "Hendrik Sal-Saller. See on see, mis paneb elama" on kindlasti kõnekas film, mida peaks vaatama igaüks, kellel selles TikToki ajastus pea pöörlema on hakanud, sihid silme ees hägustunud soovidest olla lihtsalt kuulus... Mitte keegi meist ei saa olla keegi teine. Edu ühes hingerahuga saab tulla vaid iseeneseks jäädes, nii nagu Hendrik Sal-Saller seda tegi. 

Mine kinno või kuula ka filmi külastanud loomeinimeste mõtteid - kes on Hendrik Sal-Saller?