reket on räppar, kes on kirjutanud Eesti ühe edukaima ning müüduima albumi. 20. aprillil ilmub tal juba neljas kauamängiv "Rahu", mille ilmumisega seoses võtsime räppariga ühendust ning uurisime nii tema elu-olu kui ka uue plaadi kohta. Jah - reket kirjutatakse väikese tähega, kuid tema tähenduse taga on midagi palju suuremat kui pelgalt instrument, mis tennisepalli lendama paneb.
Kuidas Sul vahepeal läinud läinud? Kuna ma mäletan, et intervjueerisin ise sind viimati 2016. aastal, usun, et paari aastaga on juhtunud palju uut.
Juhtunud on kõiksugust, tõepoolest. Vahepeal on ilmunud 1 album ja kohe on ilmumas järgmine. Aeg on olnud töine. Lisaks muusika kirjutamisele, salvestamisele ja tootmisele olen andnud ca. 70 kontserti aastas. Vastavalt võimalustele ja ajale olen reisinud ning avastanud üsna imelisi nurki siin maailmas.
"Super ei" oli nomineeritud aasta hiphopi albumile teiste sinu kolleegide albumite kõrval. Milline on Eesti hiphopi kogukonna siseelu täna ning mille poole püüeldakse. Kas tähtis on kvaliteet või kvantiteet ning miks?
Ma ei ole Eesti hiphopi kogukonna siseeluga väga kursis. Tundub, et kõik saavad omavahel hästi läbi, suurema kraaklemiseta. Igaüks nokitseb kuskil. FB-s on üks tore grupp, Räpituba, kus kõik räpientusiastid oma muusikat jagavad ja rõõm on näha, et muusikat luuakse rohkem kui kunagi varem. Kvaliteet on paljuski muidugi suure küsimärgiga ja sellest hoolimata ongi tekkinud ka kõiksugust põrandaalust kraami, mille autorid ei hooli tähelepanust ega kriitikast. Tüübid lihtsalt teevad mussi. See on eriti äge ja vahetu viis muusika loomiseks.
Lähme 10 aastat tagasi: mis toimus su elus 2008. aastal. Keda kuulasid, mida kandsid, millest unistasid ja milline nägi välja sinu töö ja argipäev?
Umbes täpselt 10 aastat tagasi avaldasin Legendaarne Recordsiga koos oma esimese albumi, "Kajapark". Käisin Londonis ülikooli teisel kursusel ja unistasin just selle sama, eelmainitud albumi avaldamisest. Iga päev oli kas tööl või ülikoolis, vabasid päevasid ei olnud. Inspiratsiooni korral lindistasin riidekapis albumit või tegelesin koolistuudios õppetööga.
Sattusin ükspäev kuulama vanu playliste, kust leidsin loo, mis valmis sul koos Põhjamaade Hirmuga. Loo alguses on sul riim "Kes ütles, et ma ei pea pikalt viha, peksad pihvi reketiga, välja tuleb hakkliha". Kas see mõte käib tänaseni sinuga kaasas või kuidas selle biifi pidamisega on?
Biifi pidamine on täna tõsiselt mõttetu tegevus. Muusikaliselt, ma seda - ega ka ühtegi teist laulu ei kahetse; kõik nad olid omal ajal õiged otsused aga mõnikord ongi vaja oma riimidega teistele selgeks teha, kes on parajasti boss ja mis värk on.
Laiemalt said sinu loominguga tuttavaks inimesed, kui 2015. aastal ilmus "Tuule tee". Mida "Tuule tee" edu sulle õpetas ja mida teeksid täna ehk teistmoodi?
Tuule tee on eduka albumi ‘case study’. Eriilmeline, julge ja siiras muusika, millesse ise usud, mitu videot, korralik kontserttuur. Ei teeks midagi teisiti.
Kas sul on rutiine, millest kinni pead?
Katsun ca 2-3 korda nädalas jiu-jitsu trenni jõuda. Kuus ühe raamatu läbi lugeda ja nädalas ühe uue filmi lõpuni vaadata. Lisaks viimased 2 aastat olen ühe albumi proovinud välja anda. Peale "Rahu" ilmumist võtan sellest ehk väikese pausi. Samas, never know. Ja siis muidugi olen kalendrisse pannud aja ka reisimiseks, sest millal veel maailma näha kui mitte praegu.
Kui paljud artistid, kes esinevad bändi saatel või bändiga, peavad loomingu kõrvalt tegelema bändiga kui suhtega. Kui sa tuuritad ringi, siis koos Lauri Tähega. Bändi sul kaasas ei ole ning sõltutegi teineteisest. Mis on kahekesi kontserdite andmise eelis, mis mitte? Kas sa oled hea tiimimängija ning kui jah, siis millised on su parimad omadused? Mida ootad oma "kaaslasest"?
Seda tiimimängija küsimust peakski Lauri käest küsima. Lauri on ise väga kohusetundlik ja punktuaalne kaaslane, kelle peale võib igal kellaajal loota. Kahe inimese bändi eelisteks võiksid olla kiired soundcheckid, vähene muretsemine kõigi heaolu eest, optimaalne transport kontserditele ja tagasi ning muu sellise olme-organisatoorne värk. Üritan ikkagi hästi hoolitseda nende inimeste eest, kes enda elud minule usaldavad. Eks alati on hetki, kui autos pole enam millestki rääkida, naljad korduvad, aga üldiselt olen Lauriga koos tuuritanud juba ca. 10 aastat ja tülitsenud pole me kordagi, seega pean ka enda heaks omaduseks õige kaaslase valikut.
20. aprillil ilmub sul uus album "Rahu", millel on 14 uut träkki. Räägi albumi valmimise protsessist.
Esimene lugu, mis ma lindistasin, oli vist "Kui puus pöörleb", eelmises mais, koos Sander Mölderi ja Siim Avangoga. Sander lasi kuulata ka üht enda protežee, Alexander Sanniku instrumentaali, mis mulle nii väga meeldis, et ma kirjutasin Alexandrile kohe ja meie koostöö käis läbi interneti terve suve, enne kui temaga silmast silma kohtusin. Alexander saatis mulle jooksvalt biite ning mina jooksvalt kirjutasin, kuni siis jaanuaris kuskil kolme päevaga järjest kõik laulud sisse lindistasin. Kuulasin lindistatud materjali üle ja tundus, et oleks vaja lisada albumile veel dünaamikat ning mängu tuligi Otto Suits, kelle 3 biiti ka plaadil figureerivad. Viimase loona läks plaadile muusikalaagris, koos Ott Leplandiga kirjutatud "Mäng“. Kuna erinevatel põhjustel see lugu tema repertuaari ei jõudnud, otsustasin selle hoopis ise sisse laulda. Olen selle loo kui kogu ülejäänud albumi tulemusega lõpuni rahul.
Kas "Rahu" tuleb välja kauamängival või ainult digitaalselt nagu "Super ei"?
"Rahu“ on juba praegu CD’na ettetellitav ning digiversioon ilmub samuti 20. aprillil.
Kui rääkida rahust, mõtlevad paljud inimesed mediteerimisele, jalutuskäigule metsas/rabas, merele või mägedele. Millele sina ja miks ning mida rahu hoidmiseks/saavutamiseks praktiseerid?
Rahu ei ole minu jaoks pelgalt sõja vastand ega zen-seisund, mis saabub kui piisavalt metsas mediteerida. Loodus meeldib mulle, see on selge, kuid mulle meeldivad ka kiired autod ja mootorrattad. Rahuks võiksin pidada seda täiuslikku tasakaalu, mis on linna ja looduse, müra ja vaikuse ning kaose ja stabiilsuse vahel. Kui leiad sellises, ebastabiilses maailmas enda jaoks distsipliini, leiad ka vabaduse. Ja rahu.
Träkk, mis Sulle "Rahu" pealt ehk kõige hingelähedasem on ja miks?
Esimest korda on mul väga raske sellele vastata, sest ma usun, et laulud on suuresti nii erinevad, kuigi üheskoos loovad väga tugeva terviku. "Musta Luige Teooria" oli üks esimesi lugusid, mis plaadile läks ja selle omamoodi transsi viiv sünt ning lakooniline räpp andsid suuresti kõla kogu ülejäänud albumile. "Paprika" on cool ning, kes saaks välja jätta "Mike Tysonit".
