"Olen Kohilast pärit, suruda pole siin midagi," sõnab KiROT enda tutvustuseks. "Ohei" räägibki väga palju just sellest, milline on olnud väikest kohast pärit noore inimese tormiline areng ja arusaamine teda ümbritsevatest inimestest, mentaliteedist ja soov saada iga päevaga paremaks inimeseks.
Just Tallinnasse kolides sai suurema hoo sisse ka tema muusikategu, sest kohtus mitmete inspireerivate inimestega, kellega kiiresti ühine keel leiti. Oma loomingut kasutab KiROT suuresti ka teraapiavahendina. Muusik tunnistab, et kuigi isiklikul projektil on suurim tähendus just tema enda jaoks, on ta saanud palju teadlikumaks ka tema muusika mõjust kuulajale.
Oma loomingut kirjeldab ta kui "introvertselt emotsionaalset" ning selgitab, et püüab segada ning tasakaalustada helikeele ja sõnade depressiivsust ja positiivsust. Tema lood peaksid pakkuma ka lahendust ning võimalust keerulisest olukorrast ikkagi välja sipelda.
Paljudel võis lugu kuulates tekkida tunne, et see räägib mõnest neiust või pahaks läinud sõprussuhetest. KiROT selgitab, et laulusõnad ei räägi konkreetsetest inimestest, kuivõrd üleüldisest tundest ja sellest, mis on elu. Enda unistuste ja ambitsioonide püüdmise eest ei tohiks eales vabandada ning veel vähem selle eest, et enda eest hoolt kannad ning esmalt enda muredele lahendust otsid.
Ükski inimene ei pea kandma kogu maailma raskust vaid enda õlgadel.
Vaata artikli päisest, mis andekal muusikul enda loo kohta öelda oli!