Mida ma siis õieti kartsin?
- Kartsin seda, kuidas saavad hakkama saatejuhid, kes gurmaanidele tuttavad, ent tele-eetris mitte nii tuttavad näod.
- Kartsin seda, et tullaksegi “minu kartulipudru on parem kui sinu kartulipudru” eelvoorudega.
- Kartsin, et formaadile omased edasipääsejate väljahõikamised on kodukeeles kohmetumad kui Gordon Ramsey suust.
- Kartsin, et kokkav eestlane on sama puine kui vanaema mitu kuud kuivatatud õun.
- Kartsin… et mul ei lähe vaadates isegi kõht mitte tühjaks.
Ma ei ole kunagi kahelnud Ruudu produktsioonifirma võimes suurformaate teha - nende CV on märkimisväärselt muljetavaldavam kui esimesena kokkade ette astunud noormehe tegemistepagas ja igati piisav juba ammu, et “Meisterkokaga” ridu selles täiendada. Küll aga kukuvad ka parimad teleroad kodumaal vahel minema Eestile omaselt kehva suusailma, inimeste puisuse ja saatejuhtide kohmetuse nahka.
Kohtunikud Orm Oja, Õie Pritson ja Mihkel Heinmets on küll meediast varemgi läbi käinud ning gurmaanidele tuttavad nimed, ent pelgasin väga, et ekraanil on nad lahjemad kui haiglasupp. Õnneks purustas saade selle hirmu kiiremini, kui valmivad kiirnuudlid - dünaamiline kolmik täiustab üksteist ning olen ütlemata tänulik, et mitte välja pole lõigatud, vaid ära on piiksutatud Heinmetsa peekonkrõbedad kommentaarid. See lisab saatele ehedust ja tekstuuri, mida kartsin sealt puuduvalt - kartsin, et äkki on saade keedetud montaažis liiga pehmeks või mis veel hullem, et saatejuhid ise on esmakordselt suure auditooriumi ette jõudmise hirmus tagasihoidlikumad, kui nad sisimas sooviks. Seda ei juhtunud!
Veel kartsin väga, et edasipääsust ja selle mittejuhtumisest teavitavad sõnavõtud on puised, (liiga) kunstliku pingetekitusega ehk või sootuks maitsetud tõlked, kust kumamas tugev soov jäljendada ramseylikku pahameelt, ent ka selle hirmu lasi Oja kraanist alla sama kiirelt kui ühe osalise kõrvitsasalati.
Oli näha, et kokkavad osalised kartsid ohtra hulga kartulitoitude ekraanilejõudmist samapalju kui mina. Saadet vaatavad algajad kodukokad oma kurvastuseks häid nippe maaõunte valmistamise teemal ei kuulnudki, sest vähemalt ekraanile kodumaa üks kuulsaim köögivili väga ei jõudnudki, samas kui välismaa formaatidest tuttavat kammkarpi, mille küpsetamisoskus erinevates kokasaadetes pea sama legendaarne kui suflee valmistamine, nägime enam kui oleks osanud kiluleivamaalastelt oodata.
Mis mind aga enim saate juures üllatas, olid eestlased ise! Toimetajatöö peab selleks muidugi olema suurepärane, et kokku panna Ameerika ja Austraalia versioonidega võrreldav luguderääkimine, emade ja kallimate kohtunike ette laotamine soravalt ning põll näpus kohtunike eest lahkudes tekkivad siirad emotsioonid, mida enamasti eestlastest välja tuleb kangutada nagu kive kirssidest.
Aga et Eestis on nii palju toidutegemisoskustega mehi, üllatas eriti - keevitaja ja samal ajal ka kokk? Nii äge, et nii paljud mehed aitavad murda ehk müüti, et pärast tööpäeva pudel õlut näpus diivanit vaid sporti vaadates kaunistavad. Mul on lausa kahju, et varem pole neil olnud võimalust olla avalikkuse ees nähtavamad ning demonstreerida uhkusega oma oskusi teistelegi. Ehk peaks selle järgi isegi Robert Rool kaaluma järgmist hooaega “Minu paps on kõvem kokk kui sinu paps”?
Soovitan vaid üht: enne saate käivitamist PALUN konsulteerige külmkapisisuga! Tühja kõhuga selle saate vaatamine on piin!
Head isu!
“Meisterkokk” on vaadatav Telia Inspira kanalil alates 8. oktoobrist igal laupäeval kell 21.
