Pille ja Kaspar otsustasid, et poegi millekski ei sunni. See, kuidas soovivad Kaspari poole pöörduda või millisel moel teda enda sisesfääri lubavad, jäeti laste endi ja mööduva aja otsustada. "See on täielikult nende enda otsus," kirjeldas Kaspar, et ei soovinud poegi mitte kuidagi survestada ega üleöö nende elu muutma või sassi lööma hakata.
Laste segadus uute oludega harjumisel on mõneti ka paratamatu, sest ainsaks arstimiks ongi vaid aeg ning poegade arusaam sellest, keda võivad nad usaldada ja mil moel nende eest hoolt kantakse. Kaspar meenutab valusat momenti, mil poja öeldud sõnad suisa luust ja lihast läbi lõikasid. "Sa oled võõras," mäletab ta poja öeldud sõnu.
Haavatud Kaspar otsustas siis, et oma tundeid on tähtis ka poegadega jagada ning selgitada neile, miks sellised sõnad haiget tegid. "Rääkisin neile, mis tunde see minus tekitas ja kinnitasin, et kui nad tahavad, võin olla lihtsalt nende sõber ja ma ei pea olema issi. Pärast seda midagi muutus," rõõmustab ta.
Mõne aja möödudes järgnes moment, mis kiskus silmad veelgi enam veekalkvele ja jääb elu lõpuni meelde, kustutades ka eelneva tundepuhangu valu. Väiksem poeg hüüdis teisest toast Kaspari järgi. Ühtäkki kostus tavapärase nimehõike asemel aga hoopis: "Issi!"
Peredünaamika, loksub, kasvab ja muutub ajas ning suure muudatuse on perele toonud ka kõige pisema liikme, Lenna liitumine. Lenna sai esimeseks tütreks Pillele ja Kasparile ning esimeseks õeks perepoegadele. Väljakutsed jätkuvad, kuid Kaspari liigutav sõnadevalik oma perest rääkides, annab aimdust, kui tähtis see kõik tema jaoks on ning ei jäta kahtlustki, et ta nende nimel kõigeks valmis on.
Loe refeteeritud artiklit Õhtulehest!
