IntervjuuSünnipäeva tähistav Alika Milova: see on showbusiness, baby! Ära jonni!

Alika 20. sünnipäeva puhul taasavaldame juuli alguses avaldatud persooniintervjuu, mis näitab Eesti kaheksandat superstaari seninägemata valguses. 

Noore lauljanna kirjeldamiseks kerkib mu vaimusilma üha uuesti ja uuesti metafoor noodijoonestikust. Alika on just see - noodijoonestik. Konstantne, stabiilne, reaalne. Mängumaa milles võivad kergusega heliseda kõik maailma noodid. Just selline ta justkui ongi – instrument elule, selle erinevates külgedes, milles kaunilt ja harmooniliselt kõlada. 

KAHEKSAS

Alikast sai Eesti 8. superstaar juba detsembris. Möödunud on kuus kuud. Tema nime teatakse, kuid senini on talendisaate võit jätnud varju tema tegeliku olemuse. Sky.ee’le antud intervjuus saame esmakordselt lähemale sellele müstikale, mis Alika sadade tuhandete kuulajate südametesse on kirjutanud.  

“Ma olen hästi realistlik inimene, võib-olla isegi liiga realistlik,” naerab ta. Just selle omaduse tõttu ei sallinud ta juba kooliajal küsimusi, mis uurisid tema tulevikuplaanide kohta, või palusid end kirjeldada viie aasta pärast. “Ma ei tea. Ma elan praegu, siin hetkes. Mul on plaanid ja eesmärgid, muidugi, aga mulle ei meeldi see küsimus.” 

Võib vaid aimata, kui raske oli pärast staarisaate võitu tuleviku kohta uurivatele küsimustele vastuseid anda. Kuid ta ei pööranud neile küsimustele eales selga, vastas lahkelt, enesele omasel moel. Miks? “See on showbusiness, baby,” ütleb ta mulle mõne aja pärast.

Praegu on Alika oma tuntuse tipus. Terav reaalsustaju temas on pannud ka musti tsenaariume analüüsima, mitte probleemide, vaid väljakutsetena, millele tal kohe ka lahendus olemas on. Mis siis juhtub kui inimesed sinust tüdivad, Alika? “Ma arvan, et ei tohi üle pingutada sellega, kes sa oled. Kui sa hakkad mängima kedagi teist või emotsiooni kuidagi pingutades välja andma, siis inimesed saavad sellest aru. Ja hakkabki selline periood, kus nutad patja ja ei saa aru, et miks inimesed sind vihkavad,” sõnab ta stoilises rahus. Kukkuda pole võimalik kui komistamist vältida.

Realistlik ellusuhtumine on olnud osa Alika iseloomust juba lapseeas. Ta ei mäleta end inimesena, kes oleks raisanud aega pidevalt tuleviku üle uneledes, ega takerdunud mineviku kahetsustesse. “Ma pole kunagi kahetsenud asju, mida ma tegin. Ma ei mäleta ennast testsugusena.”

Vaadates tagasi ajale, mil algas tema lauljakarjäär, juba 4-aastasena, näeb ta lavadel esinemas enda east palju küpsemat iseennast. “Kui ma vaatan oma esinemisi kui ma olin 4-aastane, 9-aastane, siis näen seal väga enesekindlat last, kes on enda east täiskasvanulikum. Seda on raske meenutada, kas ma päriselt ka selline olin, või ainult laval,” tunnistab Alika. 

Kuigi puberteedieas ja lapsepõlves oli Alika füüsiliselt väga aktiivne, isegi hüperaktiivne ja kohati impulsiivne, siis realistlik mõtlemine, olevikus püsimine oli alati tema jaoks tähtis ning see eristas teda tihti ka eakaaslastest. Võib väita, et ka kõige paremal moel. 

MA ARMASTAN...
Teismeeas kui paljudel puhkudel muutus moeasjaks enesevigastamine ning noorte seas levisid fraasid, mis viitasid justkui mineviku süngete tegude taagale, mida nüüd kahetsetakse ning, mis oleviku talumatuks muudab, ei mõistnud Alika, mis eakaaslasi sellisesse kohta on viinud. “Kui ma viimast aastat Narvas elasin, oli enesevigastamine laialt levinud. Ma kunagi ei saanud aru, miks nad teevad seda. Hakkasid kahetsema ja rääkisid, et elu on nii halb. Mina olin realistlik ja ei saanudki sellest aru,” kirjeldab noor lauljanna. 

Realistlikkus ja pühendumus, mis Alika iseloomu defineerivaks jooneks on, saadab teda ka suhetes. Juba noorena ei mõistnud ta, kuidas nii kergekäeliselt jagatakse sõnu, millel oli tema jaoks nii suur tähendus. “Mõtlesin selle peale, et kui 12-aastased hakkavad olema suhtes ja siis ütlevad nädala pärast teineteisele, et nad armastavad üksteist. Selles vanuses on see täitsa normaalne ja keegi ei mõtle sellele, et miks ma ütlesin põhimõtteliselt suvalisele inimesele, et ma armastan teda. Mina justkui sel hetkel mõtlesin, et midagi on valesti,” sõnab ta. 

Seda uskumust kannab Alika eneses tänaseni – armastusest räägitakse liialt kergekäeliselt. “See kõik sõltub tunnetamisest. Võib mööduda 10 aastat, võib mööduda üks kuu. Aga isegi kui selline tunne on olemas, võib selle asemel öelda, et ma olen sinusse armunud. Minu meelest tuleb armastus ajaga, armumine võib tulla kasvõi esimesel hetkel.”

Lauljanna mõtiskleb, et võib-olla on fraas “ma armastan sind” liialt kulutatud lihtsalt sellepärast, et seda on mugavam öelda ja seetõttu on see kaunis sõnum ka ajaga oma tähenduse kaotanud, sest see ei ole enam kaalutletud valik. “Sa võid ju öelda, et sa väga meeldid mulle, keegi ei solvu sinu tunnete peale,” naerab ta. 

MIS ON ARMASTUS?
“Mis värvi on armastus, kes seda teab…,” laulab Alika küsimusele vastuseks. “Armastus on keemia, oleme ausad,” kergitab realist temas taas pead. Ometi ei meeldi talle inimesed, kes armastust vaid sellisena kirjeldavad ja selle kummalise keemilise reaktsiooni eest põgeneda püüavad. “Minu jaoks on see tunne, et sa vaatad inimesele peale ja saad aru, et see on sinu inimene, kes sulle sobib. Keda mõistad ilma sõnadeta, kes sind alati toetab. Sul on temaga kuidagi lihtne,” kirjeldab ta õrnalt naeratades. 

“Igaühe jaoks on armastuse tunne erinev. Võib-olla ongi sellepärast raske sellele vastata. Minuga on olnud juhtumeid, mil armastus võrduski valu, aga mina olin kindel, et armastan seda inimest. Ideaalis, heas olukorras on armastus see, mis ma kirjeldasin enne. Aga see ei tähenda, et kui suhe on valus, siis see ei ole armastus. Ka see võib olla, kuid see muutub ajapikku harjumuseks.”

Alika kodus oli armastust palju. Teda ümbritsesid hellad ja hoolivad vanemad, vanavanemad ja õde. Õde kolis Tallinnasse kui Alika oli vaid 4-aastane. “Ma ei solvunud tema peale. Sain juba siis justkui aru, et ta tahab end arendada ja maailma vallutada,” muigab ta. 

NARVA-TALLINN
Alika kolis sarnaselt õele Tallinnasse 13-aastasena. Seal oli tal rohkem võimalusi oma lauluoskuse ja laulukarjääri edendamiseks. Ta läks Tallinnasse sinisilmse ja naiivsena. Tema veel ei teadnud, milline võis olla selles vanuses noorte reaalsus: peod, alkohol, sigaretid, suhtepuntrad. “Mäletan, mis hüsteerika mul oli kui ma nägin esimest korda oma tuba,” itsitab ta nüüd. “Narvas elasin 150 aastases kivimajas. Kõrged laed ja suured toad. Minu tuba Narvas oli kaks korda suurem kui Tallinnas, võib-olla rohkemgi,” kirjeldab ta. 

Tallinna ja seal asuva väikse toaga harjus Alika aga kiiresti. See on taas üks talle imetabaselt omane tunnus, et ta on vastupidav, harjub ja võib iga paiga endale meeldivaks muuta. Tallinnas hakkas ta kiiresti orienteeruma ning seda ka siinses vilkas sotsiaalelus. “Sealt hakkasidki mu esimesed suhted, kus mina midagi ei teadnud. Arvasin, et inimene tahab minuga sõber olla, lõpuks sain aru, et on olemas selline asi nagu suhe,” selgitab Alika. 

Paljud kellega Alika kohtus Tallinnas olid samast east hoolimata aga sukeldunud hoopis teistsugusesse reaalsusesse. Eakaaslaste seas olid piirid kuidagi hägusemad ning Tallinna reaalsus oli päevapealt maha jäänud Narva omast täiesti erinev. “Mina ei mõelnud sel hetkel, et ma olen nüüd täiskasvanud ja hakkan pidudel käima ja suhtes olema.”

“Ma olin kaua naiivne,” tõdeb ta. Nii nagu siiani, armastas ta inimestega suhtlemist. Nüüdseks on ta mõistnud, et inimestega rääkides on võimalik end lõpuni avada, anda endast kõik, ka kogu energia, pimesi usaldada aga on võimalik energiavahetust ka võrdsena hoida. “Sel hetkel ma seda veel ei osanud. Sellepärast tekkisid ka erinevad probleemid. Ütlesin liiga palju või kuidagi teistmoodi,” mõtiskleb Alika. 

BAD GIRLS
10. klassiks oli Alika vahetanud kolm korda kooli. Ta sattus tihti konfliktidesse eakaaslasega, kes end kiusu ja hirmutamisega kehtestada püüdsid. Miks aga sattus just Alika sellistele inimestele sihtmärgiks? 

“Ma arvan, et nad nägid, et ma olen teistsugune,” arvab ta õlgu kehitades. Kiusamiseta tema kooliaeg ei möödunud, kuid Alikale vesised silmad ei sümpatiseeri ning on leidnud hõbeserva ka sellel lool. “Ma kunagi eriti ei kartnud. Ma arvan, et see kasvatas mind mingil määral. Kui seda poleks olnud, siis praegu superstaaritiitliga saabunud tähelepanu oleks mulle palju raskem. Aga kuna ma selle juba läbi elasin, siis ei olegi midagi hullu,” lööb ta käega.

See aga ei tähenda, et valus poleks olnud. Lauljannale meenub hetk algkoolist kui ta vahetas kooli, et saada paremat eesti keelset haridust. “Viimasel päeval boikoteeris mind terve klass – mitte keegi ei rääkinud minuga. Vot see oli valus. Mäletan, et isa tuli mulle kooli järgi ja ma nutsin. Väga kurb oli olla.” Põhjust Alika täna isegi detailitäpsusega enam ei mäleta. Arusaamatus tollase parima sõbraga viis tülini. Seejärel hakkas endine sõber Alikast halba rääkima ning terve klass otsustas uskuda ning teda justkui millegi eest karistada. “See on väga huvitav, et ta niimoodi tegi,” mõtleb ta nüüd.

TUTTAV, HEA TUTTAV JA SÕBER
Kuigi Alika köitis lavadel palju tähelepanu ja kiitusi ning oli ka vaba suhtleja, oli ta tihti pigem omapäi või pühendas end ühele-kahele inimesele. “Terve elu on mul niimoodi olnud, et rohkem kui üht inimest mul vaja polegi. Mulle piisab ühest taevani,” sõnab ta. 

See pole aga juhuse tahtel nii läinud. Pigem on see olnud valik, sest nagu juba ülal juttu oli, on Alika justkui elukutseline pühenduja. Seda ka sõpruses. “Ma ei saa üldse aru kui keegi ütleb, et tal on 20 sõpra. See ei ole võimalik!” hüüatab Alika. 

“Kuidas saab ta olla sinu sõber, kui sa ei suhtle temaga, ei veeda koos aega, käi jalutamas? Siis ta on ju lihtsalt hea tuttav,” arutleb ta. Sõbra tiitel on Alika jaoks väga tähtis ja seda niisama ei pillata, just nii nagu sõnu “ma armastan sind”. Seetõttu ei nimeta Alika end ümbritsevad inimesi sõpradeks, vaid on seadnud kindlad piirid: tuttav, hea tuttav ja sõber. “Enamus inimesi on lihtsalt tuttavad või head tuttavad. Mulle on see arusaamatu, et on sada sõpra,” lõõbib ta. 

Alika tunnistab, et pole kinnine inimene ning naudib inimestega suhtlemist väga, kuid sõprus on tema jaoks midagi palju enamat kui lihtsalt vestlemine ja mõtete vahetamine. “Minu meelest peab meil olema mingi eriline side. Isegi kui ma ei suhtle temaga paar päeva, olen ma ikkagi temaga ühenduses, kusagil,” kirjeldab ta. Selleks, et hoida oma sõpra enesele lähedal, leiab ta sõbra jaoks alati aega, et kohtuda, juttu rääkida ning olla lähedased. “Minu jaoks ei saa olla sõber see, kellega ma üks kord kolme kuu jooksul lähen kuskile sööma või jalutama.”

ÕPPETUND
Kui peegeldada Alikale tema olekut, mis näib tema east eespool olevat ja kindlalt kahe jalaga maapeal, naeratab ta laialt, aga lööb siis pilgu maha: “Praegu olen. Elu õpetas.”

Naiivne 13-aastane Alika kohtus Tallinnas inimestega, kellesarnaseid varem kohanud polnud. “Arvasin, et kõik inimesed on toredad ja lahedad ja nad ei ütle midagi mu selja taga kui nad räägivad minuga väga armsasti. Uskusin, et ei ole mürgist inimest ja kui ka on, siis ta kohe näitab seda,” selgitab ta. 

“Ma tahtsin avada ennast inimestele. Uus linn ju ka. Narvas olles... ei ütleks, et ma seal olin naiivne. Sest see oli selline vanus, kus see oli tavaline. Naiivsed asjad, mida võib lugeda teismeea osaks, sõpruste või poistega ei olnud nii aktuaalsed. Tallinna kolides kõik klappis kokku,” mõtleb Alika nüüd.

“Igaühel on erinev kogemus. Mõni on siiani naiivne,” muigab ta. Alika aga enam pole. Elu õpetas valusal moel, kuid ta ei ole sellesse sugugi takerdunud. Näeb läbielatut taas kui arvutimängus maas vedelevat eset, mida üles korjata ja teadmistepunkte juurde saada. 

Teismeeas, oma elu esimeses suhtes kohtuski ta inimesega, kelle tegeliku mürgise olemuse lootis naiivsena esimesest sekundist läbi näha. Kuid, läks teisiti. “See oli päriselu õudusunenägu. See avaski mu silmad just inimeste osas,” sõnab ta. Õudusi jagus selles suhtes Alika jaoks nii vaimseid kui füüsilisi. 

47 VASTAMATA KÕNET
“Ma kaotasin selle pooleteist aasta jooksul põhimõtteliselt kõik, kes mu ümber olid. Ma pühendasin kogu oma aja temale ja ma ei saanud aru kui inimesed mulle ütlesid, et see tegelikult pole normaalne. See on mürgine,” räägib ta. Selgus saabus aga Leedus toimunud lauluvõistlusel, kuhu sõitis sooviga Moskvast pärit lapsepõlvesõbraga kohtuda. “Meie vahel ei olnud romantikat ega midagi. Me oleme mõlemad realistlikud inimesed. Saime aru, et tema on Moskvas, mina Tallinnas. See lauluvõistlus oligi nagu selline sõprade kokkutulek, et saaksime ka füüsiliselt koos olles aega veeta.”

Tallinnasse jäänud poiss-sõber ei kiitnud Alika otsust aga heaks ning keelas suhelda sõbraga, kelle pärast otsustas üldse võistlusest osa võtta. Telefon oli kõnedest ülekuumenemas. “Ja mina vastasin,” naerab ta pead vangutades. 

Kuigi Alika leppis Moskva sõbraga kokku, et suhtlemist jätkatakse salaja, sattusid sotsiaalmeediasse pildid, millel mõlemad peal oli. Neid nägi ka toonane poiss-sõber, kelle kõned aina sagenesid ja intensiivistusid. Viimasel ööl, enne kui Moskva sõber tagasi koju lendas, istusid nad koos piljardibaaris ja rääkisid juttu. Vestlust segas pidev telefonihelin. Kui Alika seadis telefoni paariks minutiks lennurežiimile, oli telefoni ekraanil sisselülitades 47 vastamata kõnet. “Mu sõber ütles mulle: kui sa veel ühe korra vastad, siis ma lähen ära. Mul on nii kopp ees sellest,” rääkis ta.

“Ja ma vastasin.”

Pärast seda, tagasi koju sõites hakkas Alika mõistma, mis tegelikult toimus. Algas kahekuune piinarikas lahkuminekuprotsess. Lähedased ega pere ei teadnud tegelikkust. “Lõppude lõpuks ta lõi mind paar korda. Lõpuks ma läksin ära.”

MA VÕIDAN DEEMONID...
Esimene suhe noores eas röövib tihti ka mõistmise, mis on õige, mis vale. Mida andeks anda või millal enda eest seista. Igal päeval kerkib esile hirmsaid lugusid nii meedias kui meie lähikondlaste seas, kus mängus olnud koduvägivald. “Inimesed, kes kuulsid minu lugu ütlesid mulle, et miks sa lihtsalt ei läinud ära? See on mu lemmik küsimus – aga no proovi ise!” sõnab Alika ootamatult mängleva kergusega. Ta ei mõista hukka neid inimesi, kes sellise olukorra tegelikkust ei mõista. 

“Ma arvan, et kui ma kuuleks seda lugu enne või selle kogemuse ajal, ei õpiks ma sellest midagi,” sõnab ta. Kõigi kogemus on erinev ja igaühel oma õppetunnid kaasa viia. “Minu kogemus ei või olla samasugune nagu sul. Kellelegi ei soovita. Aga kui see tuleb ja pärast õigesti tegutsed, siis saad sellest suure kogemuse ja mõistmise, et ka nii võib olla. Minu jaoks oli see kõige hirmsam asi, mis on juhtunud. Kuid kui teada, mis maailmas toimub, mis üleüldse juhtuda võib – see oli veel lihtne,” ei luba ta minevikul enda olevikku rikkuda. 

“Mõnikord peab ennast haletsema. Enamjaolt ei ole sellel minu puhul eriti mõtet. Milleks? Peab lihtsalt sellest kokkuvõtte tegema ja edasi minema,” jääb ta enesele kindlaks. 

SHOWBUSINESS, BABY!
Alika on meelelahutusmaailmaga tuttav juba väga varajasest east. Juba 9-aastasena oli ta kaasatud Venemaa halastamatusse meelelahutusärisse. “Sellepärast ma saangi aru kõikidest nõuetest,” arvab ta. Eestis on võimalus olla iseenda boss, teha kompromisse, pidada läbirääkimisi. Venemaal pigem mitte. 

Aasta enne “Eesti otsib superstaari” võistlusel osalemist tehti Alikale magus pakkumine: ta kutsuti Venemaal toimuvale talendisaatesse “The Voice”. “Nad helistasid ja kutsusid,” räägib ta. Plaanidele segas vahele aga koroona. Siis tuli juba suur võit kodumaal. 

“Venemaal on raske meelelahutusäris olla. Juba siis, kui ma olin laps, oli nii raske. Näiteks ühe 10-aastase Leedu tüdruku, kes oli brünett, värvisid nad ilma küsimata blondiks. Ta nuttis viis päeva järjest, kõikidel oli täiesti suva,” kirjeldab ta oma kogemust lauluvõistlusel New Wave Junior. 

Konkurss on Venemaal väga populaarne, kolm eelvooru, kõik osalised on väga ambitsioonikad. “Kõik inimesed võivad sind lihtsalt tükkideks murda, et lihtsalt sinna saada,” räägib ta. Ka temaga võeti ette kõiksuguseid eksperimente ja suunati teda nii üht kui teistpidi, kuid Alika mõistis meelelahutusmaailma olemust ning millestki ei heitunud: “Ma kuidagi sain au, et see on showbusiness, baby. Ära jonni siin!”

Mõeldes staarisaate võidu korral auhinnaks saadava plaadilepingu peale Universal Musicuga oli Alika esiti murelik. “See oli hirmutav. Mõtlesin, et mul ei tule välja nendega, sest olen hästi üksik ja iseseisev inimene,” tunnistab ta. Tegelikkus muutis aga kiiresti tema meelt. “Kuna mina olen päris uus inimene selles tiimis, näen, kuidas nad suhtlevad üksteisega. Need, kes on juba mitu aastat selles peres olnud ja see on väga äge. Tahaks samamoodi. Nüüd olen Universal Musicuga rohkem kui rahul ja mulle väga meeldib nendega aega veeta,” sõnab ta. 

Nagu öeldud juba alguses: ta ei kahetse. Ka mitte seda, et Venemaa laulusaatesse võitu jahtima ei läinud ja maailmakuulsaks ei saanud. Kui ta tahab, saab ta seda ka selleta. 

SELG SIRGU
Hoolimata sellest, et Alika mõistab meelelahutusmaailma ka kohati koledaid nüansse ei tähenda see, et ta enda eest ei seisaks. “Ma ei ole inimene, kes on vait, kui midagi ei meeldi. Mul on oma nägemus, kuidas ma tahan oma muusikat teha, kuidas ma saan selle plaani paika panna või kuidas ma pean stiililiselt välja nägema,” räägib ta. 

Emotsionaalseid vaidluseid ei pea Alika professionaalseks, kuid kokku leppida ja kompromissi leida püüab ta alati, kui tee kulgemine ei ühti tema nägemusega. “Alati saab midagi kokku leppida, sest ega see ole mingi vangla,” naerab ta. 

“Ma ei saa öelda, et ma mõtleks selle peale, kuidas ma vaimselt inimestega rääkides pean välja mõtlema. See ei oleks õige kui ma praegu ütleks, et ma tean, kuidas inimestega ümber käia. Muidugi, etikett ja viisakus on olemas, aga see ei sõltu ainult ärist. Terve elu on selline. Ilma selleta ja ilma stopita on raske,” arvab Alika. 

ALA(S)TI RIIDES
Kummalisel kombel on võimalik Alika sisemusele saada lähemale just siis, kui ta on kaetud. Riietus on tema jaoks väga oluline eneseväljendusstiil ja lõkerdab kritiseerijate üle, kel jälle midagi öelda on. “Olen märganud, et aeg-ajalt keegi kommenteerib: nii räpane! Pane tüdruku asjad selga! Praegu...no ma ei tea, kas on räpane?” naerab ta. 

“Ma olen iga päev erinev. Mõnikord ma tahan panna nahkjope, mehelikud, väga laiad püsksid, suure ülesuuruse särgi ja mustad prillid. Aga mõnikord ma olen selline nagu täna – valge, lillaka kampsuniga, lokkidega nunnu tüdruk. Mõnikord on selline tuju, teinekord teine,” räägib Alika.

Just see, et tal on võimalik kameeleoni kombel enda välimust muuta meeldib talle väga. Naerdes sõnab ta, et muidu oleks igav. Seega, kui järgmine kord Alikat näed, pööra tähelepanu sellele, mida ta kannab, sest see võib reeta palju rohkemat kui sõnad, mis tema salapäraste huulte taga peituvad. 

JÕULINE NAINE
“Võib-olla ma ei ole kõige tugevam ja jõulisem inimene terves maailmas,” mõtleb ta, kuid sõnab, et peab suurimaks komplimendiks, kui just nii teda kirjeldatakse: tugev ja vastupidav. “Olen väga õnnelik, et mul on selline iseloomuosa, et ma oskan olla väga vastupidav, konservatiivne just tegevuste mõttes. Ei lähe paanikasse, olen hästi maapeal,” räägib ta. 

Alika näeb, et maailmal on suur probleem autentsusega, oma tegeliku mina näitamisega. Kuid just see kõidab. “Inimesed ei oska olla sellised nagu nad tegelikult on. Häbenevad, arvavad, et ei ole piisavalt head, selleks, et olla need, kes nad on. Minu meelest on see just äge, kui sul on halvad kogemused, head kogemused, kui sul on nõrkused ja tugevused. Need ongi need, mis meid teineteisest eristavad,” kirjeldab ta kirglikult. Isegi samas olukorras on igaühe kogemus erinev.

Valgust pole ilma varjuta, varje ilma valguseta. Pole tugevusi ilma nõrkuseta. Mis on sinu nõrkused, Alika? “Mul ei ole nõrkuseid,” naerab ta ja jääb mõneks hetkeks mõttesse. Paaril korral tõstab ta pilgu minu poole ja kortsutab kulmu, et ei oskagi nüüd äkki sellele küsimusele vastust anda – tundub tobe talle. 

Vastusele leidmist takistab Alikale iseloomulik omadus: vigu on keeruline esile tuua, kui neid vigadena ei näe. Ta aktsepteerib igat osa eneses, isegi neid, mis ei ole veel maksimumis, või mis pole ideaalsed. Ka nõrkused on tema isiksuse osad, mille on ta omaks võtnud ja tema mõtetes käib pidevalt protsess eneseparendamise kallal.

Siis turgatab tal: “Mõnikord mu aju ei vasta mu südame soovile.” Mis see tähendab? Ta kirjeldab sündmust lähiajast, mil pärast kontserti tekkis võimalus ühele seltskonnaüritusele minna. “Ma kas lähen vaatan filmi ja lähen magama või lähen sinna ja pärast peole. Ja siis hakkabki mu peas kerima, et ma tegelikult olen väsinud, sest mul oli täna kontsert. Mul on asjad kaasas ja ei viitsi üldse paljude inimestega rääkida. Aga samas. Võib-olla seal on hea muusika, ma kaotan kogemuse ja elamuse. Kogu aeg selline liblikaefekt, mis tülitab. Pean sellega tööd tegema, et enda südant rohkem kuulata.”

Tööandjate rõõmuks, Alika enese kahjuks puudub tema sõnavaras ka sõna “stopp”, seda just dialoogides enesega. “Mul ei ole sellist asja, et ma olen nii väsinud, et ei jaksa midagi teha. Pean siis olema päris haige, palavikuga. Aga mul ei tule ette sellist asja, et ma füüsiliselt tunnen, et ma ei jaksa rohkem. Olen hästi vastupidav inimene, et kui vaja, siis vaja.”

Seda, et ta väsib või vahel ka üle pingutab, ta enda sõnutsi ise ei tunnegi. Saab alles aru siis, kui midagi juba päriselt valesti on. “Ma pean endale tõestama, et ma olen kõige jõulisem naine. Aga ei ole sellist asja – ma ei ole, isegi kui ma väga tahaksin. Mõnikord peab olema nõrk ja olema hästi pehme,” kirjeldab ta. 

LEGEND ALIKA MILOVAST
Küsin meelega realistlikult ja fantaasiasse vähekalduvalt Alikalt provotseeriva kujutlusküsimuse: kui sina peaksid rääkima legendi inimesest nimega Alika Milova, mida sa räägiksid? Ta itsitab mu küsimuse üle natuke ja sõnab siis: “Noh, ma ütleks talle: see on see superstaarisaate viimase hooaja võitja. Punkt,” sõnab ta laginal naerma puhkedes. Langesin lõksu. Mind on üle kavaldatud.

Seejärel tsiteerib ta Andrei Kurpatovi raamatut “Punane tablett”, mida parasjagu loeb. Psühhiaater kirjeldab, kuidas töötab meie aju ja kujuneb isiksus. “Seda tegelikult ei ole olemas, meil on ainult aju. Ta kirjutas, et igaüks näeb ennast nii, nagu tema tahab. See, kuidas me ennast näeme, on veidi vale. Kui sa küsiksid mu sõbralt või mänedžerilt, tema saaks vastata,” sõnab ta lõpuni realistlikuks jäädes. 

Näib, et tema argipäev ja ainuüksi riietusstiil on nõnda laiahaardeline nagu on tema vokaalne võimekus. Elusse suhtubki ta kui muusikasse – laulab ära kõik noodid, mis talle ette antakse, olgu need nii rõõmsad või kurvad kui tahes. Kontroll kõlavate nootide üle on ikka vaid noodijoonestikul, sest ilma temata kaotaksid need oma tõelise tähenduse. 

Staarisaate ajal kirjeldati tihti imetlustega kui tehniliselt võimekas Alika oma laulmises on. Tal on enda hääle ja lavalise oleku üle täielik kontroll. Täpselt see sama paistab silma ka kogu tema ülejäänud elus. On eriline anne omada kontrolli asjade üle, mis on kontrollimatud.