Silva Sanin
Eesti tippmeikar Liisa Leetma rääkis Sportlandi taskuhäälingus “Be 1st” oma karjäärist meigimaailma tippu ning ühest traumeerivast kogemusest, mis pani ta hoolega järgi mõtlema, kas sotsiaalmeedia karjäär on üldse tema jaoks.
Liisa Leetmal on sotsiaalmeedias 56 000 jälgijat, mis on aastate pikkuse suure töö tulemus. Neiu peab oluliseks seda, et suunamudijad võtaksid ka vastutuse selle eest, mida nad postitavad ning ei prooviks vastutusest kõrvale hiilida.
Nii nagu iga sotsiaalmeedia staar on ka Liisa pidanud kokku puutuma inimeste õelate kommentaaride ja vihakirjadega. Neiu sattus inimeste viharahe alla põhjusega, et postitas endast pildi, kus ta oli huuled lopsakamaks tuunitud, kandis afropatse ning nahavärv tänu filtritele paistis tumedam kui muidu: “Kui ma selle pildi postitasin, siis ma mõtlesin, et kas see on okei, sest ilmselgelt pilt ise on nii üles tuunitud kui üldse saab olla. Ma julgelt tegin seal oma huuli suuremaks ja värvifiltrid andsid naha tumedust juurde, niiet I fucked up, aga see teema tuli alles hiljem üles. Põhiteema oli ikka nende patside pärast. Pilt, mis minust üles otsiti ja millega võrreldi oli kõige halvem pilt, kus mul oli välk silma lastud ja ma olin lumivalge. See pole mingi õigustus, aga ma olin nii haavatud sellest, kuidas keegi võtab endale otsuse sind hävitada.”
Liisa pidi massiliselt inimesi blokeerima, kuna vihakirjad läksid üle igasuguse piiri: “Ma sain sadu kirju inimestelt, kes kirjutasid, et ma otsin su üles ja tapan su ära. See läks nii süngeks ära. Mul on praeguseks hetkeks mingi paarsada inimest ära blokeeritud. See oli väga paha olukord, kuhu ma soovin, et keegi ei peaks sattuma. Ma ei ole halb inimene, ma ei taha kellelegi halba. Inimeste canceldamise kultuur on käest ära läinud.”
Nüüdseks on Liisa sellest halvast kogemusest õppinud ning aru saanud, mida sotsiaalmeedias enam mitte teha: “Esimesed paar kuud olin täiesti šokis, ma ei julgenud postitada ja ma ei teadnud üldse, mida ma edasi teen. Minu reaktsioon oligi see, et ma üritasin seda vaiba alla ära lükata. Ma ei tahtnud tegeleda sellega, see oli nii traumeeriv kogemus, olgugi, et kõik mu tuttavad olid hästi toetavad. Sees on ikkagi tunne nagu sa oleks midagi väga valesti teinud ja see jäi minuga väga pikaks ajaks. Nüüd ma olen sellest aru saanud ja mis ma oskan öelda, kogemus ja ongi kõik.”
