Näitlejanna Kadri Rämmeld (42) astus üles osatäitjana filmis "Klassikokkutulek 3: Ristiisad". Filmi esilinastusel toimus eelnevalt ka väike vestlusring, mida juhtis Krista Lensin. Filmis kandis Kadri ainsat naispeaosalise rolli ning mõtiskles selle üle, miks samasugune film ei saaks toimida naistest rääkidest.
Filmis "Klassikokkutulek 3" Ago Andersoni lahutatud abikaasat mänginud Kadri Rämmeld arutas Krista Lensini juhitud vestlusringis, milline erinevus on naiste ja meeste vananemisel ja selle kujutamisel kinolinal. "Tegelikult on ju hoopis vastupidi. Naised peaksid muretsema selle pärast. Aga kui naised hakkaksid kinolinal muretsema vananemise pärast, siis oleks see täis tselluliiti, ilukliinikuid ja siis tuleks lapsed. Siis see ei oleks naljakas, koomiline, see on traagiline kui naised vananevad. Seda teemat ei tohi isegi puudutada," arvas ta.
Õhustiku lõbusana hoidmiseks poetas Krista Lensin jutu vahele ka väikse nalja: "Kas te teate, miks meestel tselluliiti pole?" ühtegi vastust saanuna sõnas ta: "Kole on." Nali pälvis lausa aplausi.
Filmitriloogias võis peategelasi mitmel korral näha kompromiteerivates olukordades ja ka alasti. Kui mõni kodumaine näitlejanna end paljastab, tundub see tihti olevat teema, mille osas peab aru andma, seletama ja tõestama. "Naised vist natuke vähem agaralt võtavad end paljaks. Võib-olla noorem põlvkond võtab paremini. Võib-olla jälle keskealiste puhul olen kuulnud daame, kes on öelnud, et nüüd veel viimane hetk! Võtame paljaks!" naljatles Kadri.
"Ma arvan, et naistel tuleb see loomupäraselt raskemana," lisas ta.
"Mehed, kas teie jaoks tuli see raskelt või kergelt?" pöördus Lensin aru pärimiseks ka meespeaosatäitjate poole. "Ei, tsenaariumis oli tegelikult palju vähem neid kohti," naljatles Mait Malmsten. "Istusime Martini ja Renéga maha ja hakkasime juurde panema neid. See oli meie siiras soov," naeris ta.
"Kui on keha, siis näitame!" lisas režissöör René Vilbre.
Filmisaagade jooksul on eluraja murdekohal mäslevad mehed olnud alati ümbritsetud naistest, kes vaatamata kõigele andestavad ning ikka truult meeste kõrvale on jäänud. See tõstatab küsimuse, kas oleks aeg pöörata kaamera naiste poole, et ka nende lugu rääkida. "Naistega on nii, et naised ei ole nii naljakad miskipärast, või see mis nendega juhtub" ei näe Kadri Rämmeld sarnase filmi naiste vaatevinklist väntamisel erilist tulu.
"Meeste sõprus on midagi, millele sa saad kindel olla, et ei minda lahku kui keegi ei saa mingit naist keda ta tahab. Aga naiste puhul see ilmselt nii läheb. Ja see tundub kuidagi naeruväärne, traagiline või hale. Naistele ei ole nii palju lubatud kui meestele," arvab ta. "Naised on traagilised ja haledad," sõnas Kadri.
Peale lühikest pausi ja kolleegide kommentaare pahvatas ta: "Naistemarsist võiks filmi teha. Issand, kui sisukas!", mille peale Krista Lensin nõustuval toonil sõnas: "Hale, vot see on hale!"
Järgnes üleüldine naerupahvakas.
"Meestele meeldib, kui meeste üle nalja visatakse ja ka naistele meeldib kui meeste üle nalja visatakse, aga naistele ei meeldi, et naiste üle nalja tehakse," lisab René Vilbre.
Peale filmi püüdis Sky.ee näitlejanna kinni kinomaja trepilt, et küsida mõningast selgitust vestlusringis öeldule.
Naise roll mehe elus ja meheks olemise juures on Kadri meelest hea klapi puhul kas koos üles tõusmine või koos langemine. Siiski käib kõik vastastikkuse toetamise ja tasakaalu läbi.
Filmi peab ta siiski rohkem muinasjutumaailmaks mida üleliia tõsiselt võtta ei maksa. Filmile eelneval vestlusringis tehtud väljaütluste kohta sõnab ta, et naiste jaoks on hea väljanägemine tavaliselt olulisem ning antud filmi kontekstis ei kujutaks ta siiski naisi sama teemat lahkamas ette, sest naiste maailma mured on meeste omast erinevad. Sellest tulenevalt ka teistsugune lähenemine ja võib-olla on meestele lubatud ületada natuke rohkem piire.
Kuigi naiste eludest rääkivate filmide hulgas on kergem leida romantilisse- või draamažanrisse kuuluvaid šedöövreid, on end filmiajalukku pressinud mitmed komöödiad, kus naispeaosalisel aja halastamatu kulgemisega raske leppida on. Näiteks ülimenukast tegelaskujust Bridget Jones vändatud filmid, mis käsitleb mitmete filmide läbi humoorikas võtmes samu teemasid, mis näiteks "Klassikokkutuleku" triloogias fookuses olid. Paratamatu vananemine, hirm üksijäämise ja terviseprobleemide ees, vastutus, otsused.
Sarnaselt võib välja tuua näiteks "Welcome to Me", Kristen Wiigiga peaosas, "Grandma", "Bridesmaids", "Eat Pray Love", "Julie & Julia" ja "Bad Moms".
Kuigi peab tõdema, et pöörast absurdikomöödiat on pigem keeruline leida, mis sarnaseid teemasid käsitlemisele võtaks, on siiski näha tugevaid paralleele. Siinkohal tuleb silmas pidada filmitööstuse paratamatust, et filme toodetakse mingit sihtgruppi silmas pidades, see annab ka reeglid kui kaugele millegagi minna võib. Õnneks või kahjuks tuleb suurte projektide puhul teha mingit suurt üldistust, mis tihti päädib sellega, et toetutakse stereotüüpidele.
Kui peaosas on kolm keskikka jõudnud meest ja nende mured, on paratamatult sihtgrupiks sarnases eas mehed ning nende kaaslased. Meestel tekib äratundmisrõõm, et näe, mina ka! Ning meeste kaasadel selline peadvangutav heldimus, et oh sa mu totu!
Suurimaks takistuseks, miks näiteks Hollywoodis vändatakse naispeaosalistega komöödiaid, mis kriitikutelt kuigi häid arvustusi ei saa, on, et kiputakse toetama huumorit iganenud stereotüüpide murdmisele. Järjekordne emme, kelle laps ta ilusa tööpluusi ära mökerdab, abikaasa, kes pöörab rohkem tähelepanu noorele kolleegile kui oma tublile naisele, uute iluprotseduuride kasutamine ja loomulikult esimene suur pidu pärast ülikoolist lahkumist ja laste saamist. Kindlasti tuleb ümber lükata uskumused, et naised ei väljuta kõhugaasi, ega sõida hommikuti pohmelliga tööle. Naljakas, kas pole!
Kasutamata jääb peen huumor, mida näiteks "Klassikokkutuleku" filmi stsenaariumis korduvalt kasutati ja mida päris naised oma elus kogevad ning millistena tunnevad neid nende lähedased. Peent huumorit naiste elu, olu ja lihtsalt paratamatuse teemal on suurepärast taset näidanud mitmed koomikud näiteks Sarah Silverman, Kathy Griffin, Asiling Bea, Wanda Sykes ja teised. Kodumaistest naerutajatest võiks kindlasti välja tuua Kristel Aaslaiu, Katariina Tamme, Piret Krummi, Liina Vahtriku ja Evelin Võigemasti.
Ametilt on kõik need naised näitlejad-muusikud, mitte koomikud, kuid oma esinemistes on tõestanud, et soo- ja karakterikeskset huumorit on võimalik teha rohkemal kui ühel moel.
Naiste probleemid võivadki olla traagilised ja haledad kuid seda on ka meeste probleemid. Filmi kontekstis sõltub karakteri "äpu-" ja "haledusportsent" ikka stsenaariumist. Neid filme, kus argielult, vastassoolt, perelt ja kolleegidelt piltlikult öeldes peksa saavaid mehi kujutatakse, on küllaga.
See, mis on naljakas, aga igaühe isikliku eelistuse küsimus. Ja vahel, võib-olla lihtsalt mõnikord, tasuks võtta veidi vabamalt!
