Kui peaosas on kolm keskikka jõudnud meest ja nende mured, on paratamatult sihtgrupiks sarnases eas mehed ning nende kaaslased. Meestel tekib äratundmisrõõm, et näe, mina ka! Ning meeste kaasadel selline peadvangutav heldimus, et oh sa mu totu!
Suurimaks takistuseks, miks näiteks Hollywoodis vändatakse naispeaosalistega komöödiaid, mis kriitikutelt kuigi häid arvustusi ei saa, on, et kiputakse toetama huumorit iganenud stereotüüpide murdmisele. Järjekordne emme, kelle laps ta ilusa tööpluusi ära mökerdab, abikaasa, kes pöörab rohkem tähelepanu noorele kolleegile kui oma tublile naisele, uute iluprotseduuride kasutamine ja loomulikult esimene suur pidu pärast ülikoolist lahkumist ja laste saamist. Kindlasti tuleb ümber lükata uskumused, et naised ei väljuta kõhugaasi, ega sõida hommikuti pohmelliga tööle. Naljakas, kas pole!
Kasutamata jääb peen huumor, mida näiteks "Klassikokkutuleku" filmi stsenaariumis korduvalt kasutati ja mida päris naised oma elus kogevad ning millistena tunnevad neid nende lähedased. Peent huumorit naiste elu, olu ja lihtsalt paratamatuse teemal on suurepärast taset näidanud mitmed koomikud näiteks Sarah Silverman, Kathy Griffin, Asiling Bea, Wanda Sykes ja teised. Kodumaistest naerutajatest võiks kindlasti välja tuua Kristel Aaslaiu, Katariina Tamme, Piret Krummi, Liina Vahtriku ja Evelin Võigemasti.
Ametilt on kõik need naised näitlejad-muusikud, mitte koomikud, kuid oma esinemistes on tõestanud, et soo- ja karakterikeskset huumorit on võimalik teha rohkemal kui ühel moel.
Naiste probleemid võivadki olla traagilised ja haledad kuid seda on ka meeste probleemid. Filmi kontekstis sõltub karakteri "äpu-" ja "haledusportsent" ikka stsenaariumist. Neid filme, kus argielult, vastassoolt, perelt ja kolleegidelt piltlikult öeldes peksa saavaid mehi kujutatakse, on küllaga.
See, mis on naljakas, aga igaühe isikliku eelistuse küsimus. Ja vahel, võib-olla lihtsalt mõnikord, tasuks võtta veidi vabamalt!
via GIPHY