Väikeste Lõõtspillide Ühingu esimene ülesastumine oli Pärnus, 1989. aastal. Marko Matvere kirjeldas ennast ning kolleege kui "folkmuusika entusiaste". Toonane üldsus folkmuusikast suur ei hoolinud, sest 80ndate lõpus ja 90ndate alguses köitis just popmuusika kõige suurema hulga inimeste meeli. "Ainult mina olin tol ajal nagu haige selle järgi," mäletab Matvere.
Armastus folkmuusika vastu on Marko elus olnud tähtsal kohal. Ta mäletab tänaseni seda momenti, mil lõõtsamuusika tema teadvusesse imbus ja igaveseks tema maailma muutis. "Minuga juhtus see 1985. aastal Pärnu rannapargis, kui sõitsin rattaga ja kuulsin kummalisi helisid ja nägin, et seal mängis üks elatanud inimeste kapell, mida juhtis üks väga elatanud, 85-aastane mees, kes mängis päris ehtsat Teppo lõõtsa," kirjeldas Marko saates "Hommik Anuga".
"See oli esimene kord, kui kuulsin palja kõrvaga seda pilli, varem ma olin kuulnud lõõtsamuusikat raadiost," rääkis ta. "Olin koheselt hüpnotiseeritud ja nagu ümber sündinud ning ma enam kunagi ei huvitunud rokkmuusikast ega ammugi mitte popmuusikast ja see on tänaseni nii," rääkis muusik suure kirega.
Üks asi on sellise muusika armastamine, teine asi aga sellega pihta hakkamine. Kuna Marko meelismuusika ei olnud toona üldse populaarne oli ka pillide hankimine seiklus omaette. "Me olime nagu hullud Võru lõõtsapillide järgi, kuigi meil ei olnud raha ega mänguoskusi, aga me väga tahtsime neid mängida ja siis lihtsalt asenduseks võtsime need väikesed pillid ehk karmoškad, see oli nagu asendustegevus."