Otse Sweet Spotilt: Sky.ee intervjuu Frankie Animaliga

Esinesite just üsna ekstreemses kuumuses, millistes ebatavalistes oludes olete veel kontserte andnud?

Jan: See polnud küll frankie’dega, kuid mängisin puu otsas 5 meetri kõrgusel, mängisin etenduses pilli, ja sadas kõige retsimat padukat ning etendus jäeti pooleli.

Marie: Kuumuses oleme ennegi esinenud, liialt külmas vist polegi.

Mis esmamuljed teil Sweet Spotist on, mida ta kohalikule skenele lisab?

Marie: Minu meelest on see väga-väga lahe festival. Täpselt selline linnafestival oli siin puudu. Kõik on mõnusalt lähedal, ei pea kuskil sopahunnikus telkima. Ka muusika mõttes on ta midagi sellist, mida pole enne Eestis tehtud ja ma loodan, et sellel üritusel läheb väga hästi.

Jonas: Pisut selline tunne on ka, et oleks justkui välismaal, mitte Tallinnas; linn saab uue hingamise. Kui selline asi toimub on mingi särts õhus, mõnus.

Olete esinenud nii esitlus- kui muusikafestivalidel, kui te neid võrdlete, siis kumba eelistate?

Jonas: Ikkagi muusikafestivalid, siis ei pea kuidagi võistlema kellegagi või mõtlema, et keegi tuleb sind vaatama ja hindama. Sweet Spoti laadsetel üritustel saad lihtsalt mängida.

Marie: Siia tulevad fännid kohale, siin on rõõm mängida.

Kuidas teile üldiselt kohalik festivalide olukord tundub? Kas neid on liialt palju või vähe?

Marie: Praegu tundub, et on parajalt. Nagu ma ütlesin, siis tundus, et just taoline festival oli puudu ja nüüd on see auk ka täidetud. Nüüd on täpselt õige, võib-olla rohkem polegi vaja.

Jan: Kui festivale oleks liiga palju, siis oleks ka artistide kattuvus liialt sarnane. Ma arvan, et Eesti artistide kohta on nüüd parajalt festivale.

Mis kohalikke festareid olete see suvi külastanud või plaanite külastada?

Jonas: Intsikurmu on selline iga-aastane festival, kust tahaks ikka läbi hüpata. Bändiga me küll see aasta ei mängi, aga tahaks minna lihtsalt, eraisikutena. Käisin veel sellisel üritusel nagu Tahkuna Briis, mis oli Kõpu tuletorni otsas, seal oli võib-olla kohal maksimum 50 inimest, aga hullult mõnusa vaibiga, omanäoline ja hästi vaba õhkkonnaga. See on ka äge siin, et festivalide osas on suur varieeruvus.

Marie: Ma mainiks ära Ostrova festivali, kus on ka hästi kihvt asukoht, kuskil pärapõrgus justkui, aga kuidagi inimesed ikkagi leidsid sinna tee ja see on üldse lahe ettevõtmine.

Uurin nüüd bändi anatoomia kohta...Eestis on väga tavaline, et erinevad bändid jagavad osaliselt samu liikmeid, kuidas see logistiliselt sujub?

Marie: Siiani on kõik kuidagi paika loksunud.

Jonas: Mingeid üksikuid juhtumeid on ikka olnud, kuid enamasti saab kõik kokku räägitud.

Kas on nii, et Eesti on liialt väike, et ühe bändiga ära elada?

Jonas: Ma arvan, et siin on nii, et kui sa teed näiteks mingit niši asja, mitte, et Frankie Animal kuidagi väga niši muusika oleks, aga kui sa tahad näiteks metalit teha, siis ütleme, et kui näiteks Saksamaal kuulab 7% inimestest metalit ja Eestis 7%, siis need suhtearvud on väga erinevad. Ma arvan, et see kehtib ka meie puhul.

Marie: Eks see oleneb bändist ka.

Tuleme tagasi Sweet Spoti juurde, keda te kindlasti kuulama lähete?

Jonas: José Gonzálezt tahaks kindlasti näha ja Mew’d.

Marie: Róisín Murphyt tahaks kuulata ja Vaikot (Eplik toim.) pole ammu näinud, teda tahaks ka minna vaatama. Tegelikult on neid nii palju, Eesti bändide koorekiht on kohal. Kui ma siin juba olen, siis käin kõiki vaatamas.

Jonas: Täie raha eest!

Marie: Jah, täpselt (naeravad).

Kuula Frankie Animali siit: