Taas autorisaatega ekraanile jõudev saatejuht Peeter Võsa sattus jutusaates "Õhtu!" kolleegide pitsitavate pihtide vahele. Saatejuhilt, kes on tavaliselt ise harjunud uurima, puurima ja küsima, sattus sel korral hoopis ise vastaja rolli. Nõnda meenus lugu elu esimesest armastusest.
Peeter Võsa saade "Võsavinkel" rõõmustab taas Kanal 2 vaatajaid. Näib, et ei ole kohtagi, kuhu saatejuht astuda saaks, ilma, et keegi kuskil teda ära tunneks ning hõikaks: oo, Võsapets! "Ei teagi, kas rõõmustada selle üle, või mitte," naeris ta. Tõdedes, et uus saade toob eetrisse tema suurima tugevuse - reportaažid. Etteruttavalt võib öelda, et Peeter hoiab pidevalt aktuaalsetel teemadel kätt pulsil. Nõnda on ta reageerinud välgukiirusel ning võttis pärast intervjuu lõppu suuna, koos kaameraga, piiri äärde. "On asju, millest ma isegi kodus oma naisele ei räägi," selgitas ta, et detailidesse laskumine ei ole vajalik, kuid vihjates, et ilmselt ei ole keeruline kokku panna, millised plaanid tal on.
Esimese armastuse lugu on Peetri jaoks aga sootuks helgem ning kisub kelmika naeratuse suule. Saatejuht meenutab, et tema isa oli meremees, kellele pakuti tuusikut laevale, et viimane saaks oma kalli kaasa viia merele lembehetki nautima. Arusaadavalt oli pikaajalisele meremehele heldelt määratud tuusik rohkem kui karistus ning keeldus reisile minemast. "Isa ei tahtnud, ta oli niigi aastaid mere peal loksunud," naeris ta.
Nõnda läks isa asemel emaga kruiisile hoopis 12-14aastane Peeter. "Seal oli üks tütarlaps, kes oli minust mõned aastad noorem," rääkis ta laia naeratusega. "Sellel reisil sain esimest korda aru, et mitte ainult ei toimu peas need asjad, vaid ka mujal," kihistas ta naerda. Peeter on nüüdseks küll kauni, sihvaka ja sinisilmse neiu nime unustanud, kuid mälestused on ka 40 aastat hiljem samaväärselt eredad.
"Oi, kus ma armusin ära ja oi, kus ma oleksin tahtnud teda veel näha, aga niimoodi see jäi. Ja Laine peale see jäi - ei toimunud meie vahel midagi," õhkas ta.
