„Alustasime 90ndatel nullist, vanemad oli sellel ajal noored ja ebakindlust oli palju. Magasime alguses madratsite peal, kuid samas oli meie peres kõik alati olemas. Samas nägin, kuidas vanemad töötasid selle nimel, et meil oleks tulevikus parem. Isa maandus töölt kell 1 öösel diivanile ja jäi magama,”meenutab Isadepäeva puhul Rasmus Rändvee olulisi ja lõbusaid seiku oma isast Reinust.
Rasmus räägib Sky portaalile, et isa on talle õpetanud mida tähendab raske töö oma perekonna heaolu nimel – isa tööpäevad lõppesid öösel ja kuigi ta lubas pojaga vaadata pärast tööd James Bondi, jäi ta diivanil alati magama. „See stsenaarium aina kordus, aga isa jaoks oli tähtis perekonna parema tuleviku nimel tööd rügada.
„Kardaanirist on katki”
Muide, kuna Rasmuse isa tegeleb autodega, siis õpetas isa Rasmusele varakult selgeks autoosade nimed, ilma et ta nende reaalset funktsiooni oleks täpselt teadnud. „Olin siis üsna väike ja kuna mu isa tegeleb autodega, siis alati kuulsin, kuidas isa autoosadest rääkis,” meenutab muusik.
Rasmus meenutab, et tal on siiani meeles väljend „kardaanirist on katki”: „Nüüd ma enam-vähem tean, mis on kardaanirist, kuid parandada ma seda ei oskaks. Muide, ka minu 12aastane õde Rebecca on täna justkui autoosade leksikon.”
Meenutades oma lapsepõlve, räägib Rasmus sooja seiga: „Kuna meil oli kodukontor ja samas mulle meeldis väga külalisi kutsuda, oli tavaline, et kodus jooksid ringi 10 poissi, kes olid mulle külla tulnud ja vanemad üritasid samal ajal tööd teha.”
Perekond kui produktsioonifirma
„Alustasime 90ndatel nullist, nad oli sellel ajal väga noored ja ebakindlust oli palju. Magasime alguses madratsite peal, kuid alati oli kõik õnneks vajalik olemas. Samas nägin, kuidas vanemad töötasid selle nimel, et meil oleks tulevikus parem. Isa maandus töölt kell 1 öösel diivanile ja jäi magama.”
Tänu oma isale teab Rasmus ka seda, kuidas pere toetusel on kõik lihtsam. „Kui tegime Eesti Laulu jaoks muusikavideot, siis saime aru, et meil on videoks aega kaheksa päeva. Helistasin vanaisale ja isale ning küsisin, kellelt saaks mootorratta laenutada ja kust saaksime käru, et see Tallinnasse tuua. Kõik toimis ja tänu nendele saime nii mootoratta kui ka käru. Minu perekond on vahel olude sunnil ka produktsioonifirma,” naerab Rasmus.
Kolm medalit korraga
Muusik ütleb, et ükskõik, kui hullumeelsed laste plaanid ka poleks, tuleb neid vaikselt toetada unistuste täideviimisel – seda on tema vanemad alati ka teinud. „Nad ei ole kunagi piiranud, mida ma tohin või ei tohiteha. Kunagi ma läksin kergejõustiku võistlusele ja lubasin kolme medaliga koju tulla. Vanemad kuulasid naeratades ja ei öelnud midagi. Ja kolme medaliga ma koju tulin” Nad usuvad minu võimekusse ja see on tähtis. Kui mu väike õde tahtis minna judo trenni, siis vanemad toetasid ka seda ...”
Viimase seigana, mida isa on Rasmusele õpetanud, toob ta välja selle, et enda arvamuste ja uskumuste eest tuleb alati seista: „Olin juba lapsena hariv vaidleja. Kui keegi eksis, siis ma pidin seda kohe mainima, nüüd hoian rohkem keelt hammaste taga. Näiteks, kui õpetaja tegi tahvlil tehte ja see oli vale, siis ma pidin seda alati mainima. Tavaliselt vaidlesin õpetajaga seni, kuni õpetaja oma viga tunnistas. Olin väga uudishimulik laps, kuid seda positiivses mõttes.”
