Filmiarvustus: "Bohemian Rhapsody" on eelkõige visuaalne pillerkaar

"Bohemian Rhapsody" algab ning lõppeb legendaarse Live Aid kontserdiga. 1985. aastal astusid Aafrika näljahäda leevenduseks teiste superstaaride seas Wembley saadioni lavale Freddie Mercury, Brian May, Roger Taylor ja John Deacon ning Mercury peos olid sajad tuhanded inimesed. Sipelga suurusena tunduvad peanupud eeoo'tasid Mercury dirigeerimisel kui üks suur superorganism ning kui ta oleks sel hetkel öelnud, et pange pead ahju, oleksid nad seda ilmselt teinud.

Seda, et Mercury ehk Sansibarist pärit Farrokh Bulsara, karismaatiline liider ja võimas masside kõnetaja oli, teadsime juba varem. Samamoodi nagu teadsime, et Queeni repertuaaris on enneolematuid ja aegumatuid bängereid. Uues filmis tahtsin näha, mis toimus selle suurkuju hinges. Kahjuks jääb "Bohemian Rhapsody" pigem turvalisele ja juba etteküntud rajale kulgema.

Teos puudutab Mercury suhteid oma traditsionaalsete vanematega ning viitab konfliktile konservatiivse isaga, kuid olukorra sisse vaatamise asemel, liugleb ta sellest üle, pakkudes lahenduseks liialt lihtsustatud stseeni, kus isa öeldud õpetussõnade lausumine ning kallistus aastaid kestnud probleemid nipsti korda teevad.

Sama pealiskaudseusega suhtub film Mercury võimalikku depressiooni. Oleks olnud huvitav näha, miks ta tundis, et on terve elu tahtnud olla keegi teine ning miks tegevusetud hetked tema jaoks nii painavad olid. Rami Maleku suurepäraselt kehastatud Mercury ütleb filmis küll oma elukaaslasele Mary Austinile (Lucy Boynton), et tunneb end laval kartmatult, kuid see mida ja miks ta aplausi vaibudes kardab, jääb vaatlemata. Arvestades, et Queeni liikmed May ja Taylor filmi loominguliste nõustajatena abiks olid, oleks oodanud, et Mercury krakterit lahatakse rohkem.

Võib-olla oli probleem selles, et 15 aastat kahe tunnisesse ajaraami suruda pole kuigi lihtne. "Bohemian Rhapsody" jookseb heas tempos läbi Queeni sünni, "A Night at the Opera" salvestuse, maailmaturneede, hittide, kuulsuse ja sellega kaasneva ning kulmineerib Live Aidi kontserdiga. 1985. aasta kontserdi stseenid on tõesti väga tuusad ja Malek kannab Mercury võimsa bravaado ja lavakaifi kindlalt välja. Külmavärinad ja kõik jutud, kuid tunnen, et need tekiksid ka päris kaadreid vaadates ning keskmist stsenaariumi need ei päästa. Vaimustust valmistavad pigem Queeni lood, Maliku kõrgeima taseme jäljendus ning suurepärased eriefektid.

Pisut jääb kipitama ka filmis narratiivi mugavamaks pakendamiseks tehtud otsus Mercury AIDSi diagnoos mõne aasta võrra ette nihutada, mis annab küll lõpu stseenidele suurema kaalu, kuid oma paatoslikkuses polnud lüke seda väärt.

Muidugi ei soovinud ma peale filmi kuulata muud kui Queeni ja koju jõudes vaatasin esimese asjana uuesti üle selle suursuguse Live Aidi originaali, kuid Mercury ja Queen mulle linateose läbi lähemale ei jõudnud. Kindlasti avab "Bohemian Rhapsody" ukse uutele Queeni kuulajatele, tõstes samas eeldatavasti ka üsna hoogsalt nende striime. Tegelikult on film visuaalselt piisavalt võimas, selle kangelased piisavalt põnevad ning näitlejate valik piisavalt fantastiline, et ka melomaanide meelt lahutada.

Film jõuab kinolevisse 2/11.

Vaata treilerit siit: