Heelia kirjeldab värskes raamatus avameelselt, millised emotsioonid valdasid teda kui ootamatust lapseootusest teada sai ning milline oli tollal veel vähetuttava mehe reaktsioon uudisest kuuldes. See kergitas Heelias muret, et temast saab üksikema. "Ega see poolvõõras mees polnud ju esialgu vaimustuses sellest uudisest, mis on ka arusaadav. Kui sulle ükspäev helistatakse - naine, keda sa oled kaks nädalat teadnud oma elust ja ütlenb, et noh, nüüd on niimoodi. Eks see võtab ka hirmu sisse. Ja sellest tuli ka mul see hirm. Aga õnneks saime sellest üpris kiiresti üle," kirjeldab Heelia.
Hiljem on elukaaslasest ja kihlatust saanud suurim tugipunkt. Näiteks tunnistab noor naine, et hakkas raamatut kirjutama siis kui poeg Paul oli vaid paarikuune, teadmata, kas selle kunagi ka päriselt avaldab. Kuigi raamatus keskendub Heelia peamiselt enda tunnetele ja avab kogu lugu vaid enese vaatenurgast, ei seisnud lähedased sugugi selle vastu, et sündmuste isiklikku poolt ka avalikkusega jagada. "Mu eluklaaslane oli kohe hästi julge, isegi rohkem kui mina," kirjeldas ta.
"Kui ma selle raamatu valmis kirjutasin, siis ma tegelikult ikkagi ei teadnud, kas ma lasen selle ka trükkida, aga tema oli seal kõrval kohe see, kes ütles, et ei - päriselt, see on hea raamat. Avalda see," rääkis Heelia Retro FM-le.
"Ma arvan, et see ongi ka üks asi, mis meid ühendab. Ta on ka seda meelt, et ei ole vaja teha mingit nägu, et küll meil on kõik hästi ja oleme hästi rikkad ja toredad. Kui ongi halvasti, siis on halvasti ja kui on hästi, on hästi. Seda ehedust ongi vaja teistega jagada," kirjeldas Heelia, kuidas raamat nõnda avameelsena kaante vahele sai.
Heelia elab oma perekonnaga Viljandis. Sinna kolides ei tundnud ta mitte kedagi, ega olnud ka ühtki sugulast ees. Nüüdseks on leitud päris sõbrad ja elu kulgeb mõõdukalt tempokas rütmis nagu Viljandile omane. Kuigi raamatu pealkiri "Ammuu" võiks viidata, et lugu räägib linnapreilist, kes armastuse tõttu maale kolib, kirjeldab Heelia põhjust peakirjavalikuks hoopis teise nurga alt.
"See oli mu poja lemmiksõna," rääkis Heelia lõbusalt. "Kui ma seda talle ütlesin, siis hakkas ta alati naerma. Minu elukaaslane, kes on lavastaja, ei oska normaalse inimese kombel "ammuu" öelda. Tema ütleb seda kuskilt kõhust ja see ongi nagu päris lehma hääl. Tema ei tohtinud seda Paulile öelda, sest ta ehmatas ära. Aga kui mina oma õrna häälega tegin "ammuu", nagu kõik seda peaksid tegema, siis talle väga meeldis," naeris Heelia.
Heelia raamatut saad soetada näiteks SIIT!
Kuula Retro FM-i südamlikku ja lõbusat intervjuud Heelia Sillamaaga:
