Eestis on töötavaid mustkunstnikke alla kümne, see on Kubo arvates paras kogus. “Nõudlust praegu veel on. Inimesed ikkagi teavad, et me oleme olemas ja oskavad tellida. Kui meid oleks rohkem, siis ma ei tea,” nentis ta. Ta möönas, et viimase 15 aasta jooksul ei ole väga palju mustkunstnikke juurde tulnud. “See on sama punt, kes on koos.” Kubo kinnitab, et õnneks on Eestis mustkunstnikuna tööd piisavalt, sellega saab ära elada.
Kuigi paljude inimeste jaoks tuleb mustkunstiga esimesena meelde kübarast välja tõmmatav küülik, siis Kubo enda vaatemängus enam loomi ei kasuta. Põhjuseks on see, et loomad on lõpuks pereliikmed. “Kui ma olen laval, siis kogu aeg mul süda valutab, et kas ta on elus. Kas tal on kõik hästi? Minu küülik oli väga heas toonuses. Kui arstid ütlevad, et nad elavad 5-6 aastat, siis minu oma elas kaheksa ja pool aastat,” rääkis ta. Lõpuks sai Kubo aru, et tal on palju lihtsam lavale minna nii, et tal ei ole elusat looma kaasas.
Kubo firmamärgiks on kaarditrikid, kui see võimalik oleks, siis ta ainult neid teekski. “Eestis ei ole meil seda mugavust. Kui žanritest rääkida, siis mulle tohutult meeldiks, kui ma teeks ainult kaarditrikke. Kaardid on nagu luule. See on nii lahe maailm. Aga ma ei saa seda teha, sest see ei müü. Ma pean tegema kõike,” tunnistab ta.