Mustkunstnik Meelis Kubo rääkis oma ametist ning lõbustas Raunot ja Marist põneva trikiga

Meelis Kubo on mustkunstiga tegelenud juba peaaegu kakskümmend aastat. “Mis seal salata, tuleb tunnistada, et mulle meeldib,” sõnas mees. Tema armastus mustkunsti vastu sai alguse ühest kaarditrikist, mida sõber talle kunagi näitas. “Ta ei ei rääkinud mulle, kuidas see käib. Siis ma piinasin teda. Ta ütles, et ma ei räägi. Ma läksin koju, hakkasin ise uurima,” avaldas Kubo. 

Kui ta oli juba aasta jagu ise harjutanud ja õppinud, tuli pakkumine, et ta võiks seda avalikult teha. Kuna kõik läks alguses väga edukalt, siis otsus mees selle huvitava ala juurde jääda ja enda oskusi aina rohkem täiendada. Meelise sõnul õpivad Eesti mustkunstnikud enamasti kõike ise. 

Eestis on töötavaid mustkunstnikke alla kümne, see on Kubo arvates paras kogus. “Nõudlust praegu veel on. Inimesed ikkagi teavad, et me oleme olemas ja oskavad tellida. Kui meid oleks rohkem, siis ma ei tea,” nentis ta. Ta möönas, et viimase 15 aasta jooksul ei ole väga palju mustkunstnikke juurde tulnud. “See on sama punt, kes on koos.” Kubo kinnitab, et õnneks on Eestis mustkunstnikuna tööd piisavalt, sellega saab ära elada. 

Kuigi paljude inimeste jaoks tuleb mustkunstiga esimesena meelde kübarast välja tõmmatav küülik, siis Kubo enda vaatemängus enam loomi ei kasuta. Põhjuseks on see, et loomad on lõpuks pereliikmed. “Kui ma olen laval, siis kogu aeg mul süda valutab, et kas ta on elus. Kas tal on kõik hästi? Minu küülik oli väga heas toonuses. Kui arstid ütlevad, et nad elavad 5-6 aastat, siis minu oma elas kaheksa ja pool aastat,” rääkis ta. Lõpuks sai Kubo aru, et tal on palju lihtsam lavale minna nii, et tal ei ole elusat looma kaasas. 

Kubo firmamärgiks on kaarditrikid, kui see võimalik oleks, siis ta ainult neid teekski. “Eestis ei ole meil seda mugavust. Kui žanritest rääkida, siis mulle tohutult meeldiks, kui ma teeks ainult kaarditrikke. Kaardid on nagu luule. See on nii lahe maailm. Aga ma ei saa seda teha, sest see ei müü. Ma pean tegema kõike,” tunnistab ta. 
 

Mustkunstnikud jagunevad Kubo sõnul üldiselt kaheks - insenerid ja esinejad. Inseneridele meeldib pigem uusi trikke välja mõelda. Esinejad on parema meelega laval. “Mina ei pea ennast inseneriks, ma olen pigem esineja,” sõnas ta. 

Kõige olulisem ja keerulisem asi mustkunstniku töö juures on publiku tähelepanu saavutamine. “See on minu jaoks kõige tähtsam nüanss. Kuidas publik kiiresti kätte saada ja sõbraks saada inimestega? Seda ma pean kõige keerulisemaks ja kõige tähtsamaks osaks oma töös. Kohe esimesest hetkest pean ma ennast kehtestama ja saama nendega sõpradeks. See on minu arust ka selle töö kõige põnevam pool. Mustkunst on minu jaoks tegelikult meedium. Mingi vahend, et me oleme siin kõik koos ja kogeme midagi hästi toredat ja hoopis teistsugust,” avaldab Kubo. 

Loomulikult tegi mustkunstnik stuudios ühe põneva triki, mille tarvis oli vaja kalkulaatorit, suvalisi numbreid, täringut ja ühte raadiokuulajat. Saatejuhid Rauno Märks ja Maris Kõrvits olid lõpuks üllatunud, sest trikk tuli väga hästi välja. 

Kuula trikki ja intervjuud pikemalt allpool olevast heliklipist!