Maris kirjeldas, kuidas tema peas on sellistele suhetele mõeldes tihti stereotüüpne kujutelm: üks mees, kaks naist. Eva kirjeldab, et tema filmis on ka vastupidiseid suhteid, kus polüamoorses suhtes on hoopis kaks naist ja üks mees - ka Eva on eraeluliselt ise sellises suhtes olnud.
Kuidas kerkis aga dokumentalistil huvi just polüamooriast filmi teha? "Ma ringlesin kümmekond aastat tagasi palju sellistes ringkondades, kus tegeleti tantra, vabastava hingamise ja paljude selliste asjadega. Siis oli plüamooria täiesti uus nähtus," rääkis ta.
"Uus armastuse kultuur - see tundus kohutavalt põnev. Sellest loodi niisugune pilt, et kui sa oma armastust ei jaga rohkema kui ühe inimesega, siis oled vaimselt natuke mitte nii kõrgelt arenenud. On vaja praktikaid, et rohkem armastada, sest armastust on inimestel nii palju, et seda saab jagada. See pani mind kihvatama - mis mõttes, Eva, ei ole nüüd piisavalt arenenud?" naeris naine.
Isikliku huvi foonil hakkas Eva teemat lähemalt uurima ja ka praktiliselt katsetama. "Mulle väga meeldis see väljakutse ja meeldis ka see, et niisugused suhted taltsutavad päris hästi oma suurt ego. Kasvatavad tolerantsust teiste inimeste suhtes. Otsustasin, et hakkan uurima seda teemat ka dokumentalistina," selgitas Eva.
Filmi püüdis Eva luua vaatlevalt, mitte sekkuda või hinnanguid anda - olla lihtsalt kärbes seinal.
"Polüamooria väga suur mõte, mis eristab seda tavalisest petmisest, ongi see, et kõik peavad sellega nõus olema ja kõik peavad olema teadlikud. Need on need partnerid, kellega õhtul kohtutakse - seal ei ole midagi salajast, et keegi ütleb, et oi, ma lähen konverentsile, aga tegelikult..." selgitas režissöör.
Polüamoorias on tegelikult palju sarnasust monogaamiaga, kuid erinevus on peamiselt partnerite arvus ja näib, et polüamoorias sõlmitakse omavahelisi kokkuleppeid ja peetakse eetikast kinni kohati rohkemgi kui monogaamsetes suhetes. Eva kirjeldab: "Polüamoorne suhe ei pea olema kõigile avatud. Näiteks kui kolm inimest on otsustamud, et nad tahavad selle suhte sulgeda, elada koos, nii nagu meie monogaamsetes suhetes oleme. Ei pea olema kogu maailmaga seksuaalses või romantilises suhtes avatud."
Oma filmi karakteritest räägib Eva samuti väga hellal toonil ning kutsub üles avatud meelele: "Nad on tegelikult täiesti tavalised inimesed. Meie endi hulgast - ei ole mitte kuidagi erilised, ei ole mingid suured vaimsed rändajad või gurud. Nad on lihtsalt inimesed, kes otsivad armastust. Inimesed, kes on kaua olnud suhtes, võib-olla pole osanud seda suhet mingist punktist edasi arendada ja on jäänud kuidagi ühe koha peale toppama. Otsitakse värskust ja siis näiteks proovitaksegi polüamooriat."
3-4 aasta pikkune jälgimine on saanud 1 tunni ja 44 minuti pikkuseks filmiks, milles Eva sõnutsi võib leida suure tundeskaala. "Ma väga loodan, et silmi ei pea katma - kindlasti saab nutta, naerda, kaasa elada, saab kihvatada - on asjad, mis ajavad närvi, need, mis ajavad sõdamest naerma. Emotsioonide mõttes peaks olema väga lai vikerkaar," sõnab Eva pehmel toonil.
Lisainfo filmi "Minu kallimad" kohta leiad SIIT!
Kuula täispikka intervjuud Eva Kübaraga alljärgnevalt: