„On tihe ja hiline tööaeg, kogu aeg tuleb öösel väga kaua üleval olla,“ kommenteeris Aet, kes ERRis juhib jalgpallistuudiot, mis tavapäraselt lõpeb alles pärast südaööd.
Tavaline tööpäev, kui jalgpalli parasjagu pole ja Aet pärast AK-d algavaid spordiuudiseid juhib ja toimetab, algab Aedal kella 2 paiku päeval ja kestab umbes kümneni õhtul. Maris uuris, mida ta siis hommikupoolikul teeb, kui ta kell 7 juba ärkab? „Miks sa arvad, et ma kell 7 ärkan?“ muheles Aet ja nentis, et tegelikult ärkab ta kella 8 paiku ja hommikuti ta tõlgib ning käib trennis. Aet on tubli tõlkija ja enda sõnul on ta tõlkinud kusagil 40 raamatut inglise-eesti suunal.
Rauno küsimuse peale, kas tõlkimine on see, mida Aet tegelikult teha tahaks või on see pigem hobi, vastas naine: „Spordiajakirjanik kahjuks ei ole börsimaakleri palgaga – tõlkimine aitab mul oma väga kulukat hobi ehk Kreeka-armastust üleval pidada.“
Rauno uuris, kuidas sai Aedast spordiajakirjanik, mille peale too vastas, et on kahekordse magistrikraadiga ajakirjanik nii Tartu Ülikoolist kui ka Edinburgh’ist Napieri Ülikoolist, millest viimases tegi oma magistritöö jalgpalli teemadel.
Oma ajakirjanikuteed alustas Aet ajalehest Meie Meel, kui ta oli kõigest 9-aastane. „Mul on ka selline väike punane luukere kapis, sest minu esimene kirjatükk oli „Oktoobripühad minu kodus“. Selline alandav seik on minu minevikust, mida ma olen hiljem elus püüdnud rehabiliteerida ennast,“ tunnistas Aet.
Aga spordihuvi? „Ei, alguses mul ei olnud üldse spordihuvi,“ rääkis Aet. „Me käisime koos Kertuga (Ruus – toim.) ajalehe Säde (hiljem Meie Meel - toim.) jaoks muudkui inimesi intervjueerimas ja kui ma mõtlen inimesi, siis ma mõtlen noori mehi, ja olime suures vaimustuses kõigest sellest, kogu muusikamaailmast,“ tunnistas Aet. Ja nii see arenes – keskkooli lõpetades oli Aedal selge, et temast saab just ajakirjanik.
Lisaks sportlastelt „mis tunne on?“ küsimisele on Aet ise täna ka väga sportlik: „Ma jooksen kõvasti – Kadrioru pargis on neid kilomeetreid ikka kõvasti mõõdetud ja mitu paari tosse läbi kulutatud. Jõusaalis ikka ka – ma ei saa öelda, et ma väänan kangi, aga jõudumööda ikka selliseid kergeid hantleid.“
Järgmisel aastal täitub Aedal ERRis 10 aastat. „Mind kutsuti sinna kõigepealt tegema ühte jalgpallisaadet,“ meenutas Aet. „Mulle meeldis ja tundus, et sealsetele inimestele meeldisin ka mina. Siis läks paar aastat mööda ja siis ma olin seal koosseisuline.“
„Eks see jalgpall ole mul kõige südamelähedasem, aga ma väga armastan ka käsipalli ja ratsutamist. Ma ise ka, muide, ratsutan – ma hakkasin käima poolteist aastat tagasi ratsutamistrennis ja nüüd ma olen juba nii kaugele jõudnud, et ma oskan sõita galoppi!“ tunnistas Aet, kellele kingiti sünnipäevaks 10-korra voucher ratsutamistrenni koos eratreeneriga.
Rauno uurimise peale, kui palju sotsiaalmeediat uudistetoimetuse ellu pressitakse, vastas Aet, et tema on suur ERRi sporditoimetuse Instagrami konto eestvedaja: „Mis on muidugi veidi irooniline, et keskealine proua peab siis nüüd Instagrami tegema,“ naeris Aet.
Oma elukutse juures kõige negatiivsemaks peab Aet seda, et suurem osa tööst toimub nädalavahetustel – siis on tööpäevad kõige pikemad, saated kõige mahukamad jne. Pere õnneks liiga palju ei kurda: „Mul on õnnestunud valida selline mees, kes on ka ise spordiinimene – ka tema on nädalavahetustel kusagil jalgpallimuru ääres,“ rääkis Aet.
Kuidas saada spordiajakirjanikuks? „Noored on tulnud mulle töövarjuks ja nad vaatasid, et oo, kui äge, mina ütlesin, et aga tule siis praktikale, nad tulid ja siis imbuvad nad vaikselt juba sisse, hakkavad tööd tegema ja võtavad töö käest!“ kirjeldas Aet, kuidas sattusid ERRi sporditoimetusse spordiajakirjanik Debora Saarnak ja sellesuvine praktikant Hanna Hinsberg.
Kuula rohkem allolevast intervjuust!