Kümme aastat tagasi esindas Eestit Oslos toimunud Eurosvisioonil muusikaline kooslus Malcolm Lincoln looga „Siren“. Koosluse ninamees Robin Juhkental rääkis podcastis "Taavi Libe lava taga" Eesti eelvoorus lava taga toimunud seiklustest, mis viis ta purjus peaga lavale.
Kuigi kodustele konkurentidele tõmbas Malcolm Lincoln koti pähe, siis Eurovisioonil nii hästi ei läinud. Poolfinaalist edasi ei saadud ning 17 riigi seast saadi 39 punktiga 14. koht. Seejuures andsid Soome ja Läti Eestile maksimaalsed 12 punkti.
Robin Juhkentali tee Eesti muusikasse ei alanud samuti kõige etemalt. Ta osales „Eesti otsib superstaari“ saates, kus ta ei jõudnud isegi finaali. Mis veel põnevam, Juhkental sai kollase pääsme üldse eriolukorras, kus üks kolmest kohtunikust Mihkel Raud päästis mehe võimalused. Tema kaaskohtunikud Maarja-Liis Ilus ja Rein Rannap olid Robinile kohe ei-öelnud.
Aga mees ei lasknud end sellest heidutada. 2009. aasta lõpus lõi ja laadis Robin Malcolm Lincolni koosseisus kolm lugu üles MySpace keskkonda. Malcolm Lincoln on muusikaline duo, kuhu peale Robini kuulub ka Madis Kubu. Üleslaadimise järel sai ta ootamatu kõne Vaiko Eplikult, kes tahtis temaga koos muusikat teha. 2010. aasta alguses tegi Robin Vaikole mitu lugu valmis, et need helikandja jaoks kokku panna.
See oli ka see aasta, mil Robin Juhkental Eurovisioonile mõtlema hakkas. 2010. aasta oli veel aeg, mil siinsete muusikute jaoks oli lõppvõistlusele pääsemine suur asi. Ka Robin nägi selles võimalust oma muusikat levitada.
Ka siin tabas Robinit esialgu tagasilöök. Ta esitas Eesti Laulule kaks lugu, millest esimene ei hakanud riistvara probleemide tõttu mängima. Tema teine lugu „Siren“ sai küll žüriile ette mängitud, kuid sai kohtunikelt niivõrd vähe punkte, et esikümnesse ei pääsenud.
Ajalugu ju siiski mäletab, et Robin Juhkental Eesti Eurovisioonil esindas. Aga kuidas?
Kümne esimese loo hulgas, mille kohtunikud olid välja valinud, sai üks lugudest disklahvi ning selle järel sai valituks „Siren“.
Ettevalmistusi Eesti Lauluks Robin väga ei teinud, kuna ei näinud selles mõtet. Tema võttis kogu osalust vabalt ja ei hakanud endale lisapingeid peale panema. Meigikunstnik käis neist enne lavale minekut veel korra üle, aga see oli ka kõik.
Tema taustalauljateks oli rühmitud „Manpower 4“, kelle seas olid noored tegijad, kõige tuntum nendest Mick Pedaja. Noored poisid olid vast ehk prožektorituledest närvis ja peaproov, kuigi selleks oli ka oma koreograafia loodud, ei läinud kõige õnnestunumalt. Otsustaval hetkel oli just Mick Pedaja see, kes ülejäänud grupist valesti astus ja teisele poole vaatas.
Eesti Laulu finaalis ei olnud Robin närvis. Ta ei esindanud Eestit, vaid iseennast. Kui midagi olekski valesti läinud, siis ta oleks endal margi täis teinud. Võistlust vabalt võtnud Robin ei arvanud üldse, et ta võib kõrgetele kohtadele pretendeerida. Esimene laulmine läks kainelt ja kenasti, aga hiljem, kui nad võitsid, oli jama majas. Nad olid end lava taga rummkoolast purju joonud ning saate lõpus võitjatena laval esinedes oli näha, et mehed on promolli all.
Robin tunnistas, et jõi lava taga ära kuus rummkoolat ja kaks shotti. Ning läks selles konditsioonis siis ka lavale. „Ma olin purupurjus,“ ütles Robin.
Teda ei löönud kaineks ka Lenna Kuurmaa vastu superfinaalis kahe parema seas olemine. Kuid 15 000 häält Lenna 12 300 vastu saatis Oslosse just Malcolm Lincolni.
Eurovisiooni eel hakkas Eesti delegatsioon duo välimuse ja esinemise kallal tööle. Heledajuukselise Robini kiharad tehti veel tooni võrra heledamaks. Kuigi see oli alguses ehk vähe veider, siis nüüd tagasi mõeldes oli see laulja arvates lahe. Aga talle ei meeldinud, et laulu originaalversioonis olnud basskitarr asendati klaveriga. „See oli jama!“ teatas Robin resoluutselt. „Kui ma saaksin tagasi minna, siis ma kindlasti muudaksin seda,“ ütles ta.
Ettevalmistus suureks esinemiseks möödud proovide ja intervjuude andmise rütmis. Kahe nädala jooksul, mil Robin Norras veetis, andis ta iga päev terve hulga intervjuusid, mille puhul ta nüüd ütleb, et oleks võinud neile vabalt ei-öelda ja vaid suuremad pakkumised vastu võtma. Pidu sai ka pandud, proove unarusse ei jäetud ja kõik see oli 21-aastase noormehe jaoks lõpuks väga väsitav.
Kui ükskord oli aeg lavale astuda, siis andsid kuus vaprat meest endast parima. Nad ei näinud ennast Eurovisiooni võitjatena, aga finaali ukse taha jäämine oli küll pettumus. „Selle võib järgi vaadata, aga too aasta (2010) oli crap aasta. Kolmandik lugusid oli üldse sellised, mida kannatas lõpuni kuulata. Ülejäänud oli korralik eurocrap,“ võttis Robin poolfinaali kokku.
Finaalist väljajäämise järel võttis Jaanus Sago tiimi lõbustamise rolli. Ta tõmbas endale selga banaanikostüümi, mille Mart Normet oli varem ostnud ja millega Robin Juhkental „Ringvaatele“ otse-eetris intervjuu andis. Jaanus röövis Ukraina tüdrukutelt kilekotitäie viinereid ja sellega naljatati kõvasti.
Oslos lava peal olles lavastasid mehed ka „juhusliku“ kukkumise. Mart Normet, kelle isa oli teatritegija, õpetas talle lavalist kukkumist. Eurovisioonil kasutati see teadmine ära ja Kristjan Knight õpetati kukkuma. Esinemise ajal ongi näha, kuidas noormees pikali kukub. Robin saavat siiamaani eurofännide kirju, kes uurivad, mis värk selle kukkumisega oli ja kas see mees on ikka elus.
Hiljem siirduti euroklubisse, kohta, kus Eurovisioonil esinevad artistid saavad tasuta 5-6 jooki. Sinna jäi Jaanus teistest kaaslastest pikemaks ning väidetavalt magas kohaliku ooperimaja katusel. Robin ei tea, kas see ka tõele vastab või on see midagi, mida Jaanus kokku luuletas.
Eestlaste jaoks aga oli olulisem see, et nende riigi lugu finaalis ei olnud ning ka bänd jätkas koju naastes oma tegemistega. Nad oli natuke varem plaadi välja andnud ja andsid muudkui järjest nende esinduskontserte.
Nii Robin kui podcasti juht Taavi Libe leiavad, et 2010. aasta jääb aja sisse, kus Eurovisiooni lood väga head ei olnud. Paljud oli ka neid lugusid, mille kõlades sai kanalit vahetatud.
Robin meenutab, et kuigi eestlaste jaoks ei olnud Eurovisioon tol ajal enam nii tähtis, siis oldi tulemuses siiski pettunud. Aga see oli siiski rohkem kohaliku meedia mõjul kui et eestlaseid oleks see huvitanud. Tollest ajast on ka pärit Juhkentali tsitaat, kus ta kutsus teda internetis mõnitanud, solvanud ja sõimanud inimesi „põhjakihiks“. Nüüd, 10 aastat hiljem, ei ole laulja arvamus nendest muutnud ja nad on tema jaoks kelts.
Sellele järgnesid kolm aastat, kus lauljal oli oma väljaütlemise pärast lausa kaklused. Mõnel korral oli tal võimalik agressorite käest põgeneda, aga 22 korral pidi ta enda eest seisma ja ennast füüsiliselt kaitsma.
Humoorikama koha pealt meenutab Juhkental seika, kus ta kohtas Vabaduse väljakul asotsiaali. „Tal oli ilmselgelt viies päev käimas. Ta vaatas mulle silma sisse ja ütles: sa oled see, kes Eurovisioonil kaotas vä?“
Eurovisiooni järgselt pidi Robin küll kannatama kollase meedia materdamist, kuid tema plaat, mis ilmus päev enne poolfinaali, võeti hästi vastu. Sellele vaatamata teist plaati Malcolm Lincoln välja pole andnud ja Robini sõnul ei anna ka.
Universaliga lepingust suurt asja ei saanud. Üks plaat anti koos välja, aga sellele mingit ülemäära suurt edu ei tulnud. Robin hakkas duo koosseisus edasi punnitama ja läks bändiga 2012. aastal taas Eesti Laulule. Laulja põhjendas otsust sooviga näidata, et ta ei ole vaid ühe hiti bänd, ning vajas ka reklaami, et muusikaga edasi tegutseda. Kolmandat korda sai Robinit näha Eesti Laulul kolm aastat hiljem, kui ta 2015. aastal sooloartistina end näitamas käis.
Peavoolus ehk Robin Juhkentali enam nii palju näha ei saa, aga muusika tegemist pole ta sugugi lõpetanud. Ta on ansambli Metro Luminal solist, kellega koos on üheskoos välja antud kaks plaati.
Tänavust Eesti Laulu Juhkental suure huviga pole vaadanud. Ta on mõned lood läbi kuulanud, aga suurt huvi tal pole olnud. Laulja endale praegu Eesti Laulul osalemise plaane ei tee, aga ta ei välista ka seda.
