Eesti rokkmuusika avaakord kõlas Oja sõnul kusagil kuuekümnendate aastate keskpaigas. “Hakkasid tekkima esimesed kitarristide bändid. Juuniorid oli väidetavalt esimesed.”
Andres Oja toob esimese märgilise sündmusena välja Kosmose kinokontserdi 1968. aasta kevadel, see algas kusjuures kell 11 hommikul. “Nagu kinoseanss. Pärast, kui laste seanss tuli peale, siis nad pidid olema kadunud. Pühapäevasel päeval seda tehti ja see on kindlasti üks väga märgilise tähendusega sündmus, kus olid ikkagi tol ajal Eesti kõige kuulsamad biitansamblid. Välja arvatud Optimistid ainsana ei esinenud. Seal olid kohal Mikronid, Virmalised, Kristallid. Kõik tolleaegsed kuulsad bändid olid kohal, nii et seda võib lugeda üheks tähtsündmuseks eesti rokkmuusika ajaloos.”
Teiseks oluliseks sündmuseks peab Oja kontserte TPI aulas. “Seitsmekümnendate alguses tegid Väntorel ja Keldriline Heli otsa lahti. Sealt edasi kuni seitsmekümnendate lõpuni oli see ainus koht Tallinnas, kus rokk-kontserdid toimusid.” Muusik lisab, et kuigi rokki kostus ka teistest kodumaistest saalidest, siis enamasti mängiti laenlugusid välismaalt. Omaloominguga bändid mängisid ainult TPI aulas.
Kolmandana toob Andres Oja välja 1988. aastal toimunud Rock Summeri. “Isegi veel sellele eelnenud Hevisuvi 1987. aasta suvel. Mina olen kogu aeg sellel arvamusel olnud, et Jüri Makarovile peaks kuhugile sinna lauluväljakule, mitte Ernesaksa kõrvale, aga kusagile mujale tegema autahvli.”
“Ma mäletan seda tunnet, kui see esimene Rock Summer sai läbi, siis ma sain aru, et nüüd on vabadus käes, nüüd siit tagasiteed ei ole, siit saab ainult edasi minna. Selline, võib-olla natuke illusoorne oli see tunne, et nüüd on maailm meie jaoks avatud, oligi tegelikult, aga lihtsalt me ei osanud sellest avatud uksest sisse minna,” meenutab Oja.
Kuidas vanasti rokipidudel inimesed tantsisid, millises seisus on eesti rokkmuusika praegu ja millist rolli mängisid ülikoolid meie rokiloos, seda ja muud põnevat kuula allolevast heliklipist!
