Möödunud reedel ilmus Arctic Monkeyse kauaoodatud kuues album "Tranquility Base Hotel & Casino", mis on löönud bändi fännid kahte leeri: need, kellele ulmeliselt tragikomöödiline armastuslugu, tants kosmoses ja ääretult sensu heli meeldib väga ning need, kellel on tunne, et plaadilt haigutab võõras looming ja vastu vaatavad tühjad pihud.
Silm sattus kommentaarile, kus üks fänn kirjutas, et ta vananeb väärikalt koos Arctic Monkeysega ning talle meeldib bändi kuues album, sest selle taustal punast veini rüübata, juustu näksida ja oma päevapingeid maandada on suurepärane kooslus. Ma käisin Arcticu kontserdil Londonis, 02 Arenal 2011. aastal, kui neil oli just ilmunud 4. album "Suck It And See", millelt lugu "Brick by Brick" siiani mu listides mängib. See ei olnud kindlasti album, mida kuulates rahulikult päeva öhe saata, vastupidi. See oli album, mida kuulates rustikaalselt armuda, väljas käia, elada ja elust rõõmu tunda. Ma ei kujutaks ette, et kuuenda albumi tuuril toimuks sarnane mosh-pit nagu toona, pigem kujutan viimast albumit kuulates ette paare, kes hoiavad teineteiselt ümbert kinni ning heldivad nagu Ewert and The Two Dragonsi kontserdil suvefestivali tulukesi vaadates.
Kui kuni neljanda albumini tegi Arcticust Arcticu laulja ja kitarristi Alex Turneri meena voolavat häält toetavad kõvad trummid ning esile tulevad kitarrisoolod ja rabedalt kaasahaaravad soundid, mis pakkusid ühele kontserdikülastajale rohkelt hüppamiskohti ja hetki, mil alustada mosh-piti, siis 5. albumil "AM" oli kõla seksikam, tummisem ning popilikum, mistõttu tekkisid Arcticu uue generatsiooni fännid nagu KISSil 70ndate lõpus diskolugude tekkimisel. Ärge saage minust valesti aru, "AM" (2013) on suurepärane album ja seda tõestab fakt, et see oli maailmas enim müüduim, kuid see album oli varasemate kõrval nagu see naine, kellega üks tormilisi poissmehe aastaid mööda saatnud mees lõpuks abiellub.
"AM"-ist viis aastat hiljem ilmunud album "Tranquility Base Hotel & Casino" kõlab nagu keskeakriis. Lihtsalt Porche ostmise asemel hakkas Turneril pohhui ja ta läks Kubricku teedele, kapseldudes oma egomaailma. Trummid kõlavad tame impalalikult, albumi avaloo "Star Treatment" sõnad on ariel pinkilikud ja loo rütmi järgi nagu ma ennegi mainisin, ei moshi enam keegi. Kuigi Alexi hääl on täpselt sama hea nagu alati, on ühest nahktagi kandvast Inglise lädist saanud slick mees, kes oma stiililt on otse filmist "Fear and Loathing in Las Vegasest" välja astunud (ilmselged mõjutused LA-st) ja kitarri mängimise asemel istub ta oma hiilguses klaveri taga.
Trummid on vaiksed ja kus on kitarr? Mul mängib silme-ees üks tragikomöödiline armastuslugu opereti näol, mis on nii halb, et on hea. Küll oli minu jaoks, pärast mitut sarnast lugu, albumi murdepunktiks lugu "She Looks Like Fun", mis on frank zappalikult lõbus ja üllatav, mahedad kitarrikäigud, aga kahjuks netis ringlevad naljad, et "me nõuame, et Arctic Monkeys avaldaks albumi, kus oleksid ka kitarrid" ning "Arctic Monkeys used to be ehk oli mitte on Inglise rokkbänd" ei kriibi minu silma, vaid ma pean nendega nõustuma. Kui "She Looks Like Fun" hakkas vaikselt mu tuju paremaks muutma, siis albumi eelviimane pala "Batphone" on ballaad, mille saatel nümfid nutavad. Albumi võtab kokku viimane lugu "The Ultracheese", mis on mõnus kuulamine pühapäeva hommikul pannkooke küpsetades ehk armas pala, mille saatel oma naist köögis kiirele tantsule kutsuda ning teda romantiliselt paar korda keerutada. See album ei ole minu silmis üdini paha, kuid ma ei näe, et aastaid areenadel mängiv ja pidevalt muusikat tegev Foo Fighters sellist sitta teeks pärast kõiki neid aastaid, ükskõik kui vihased, pohhuistlikud või õnnelikud nad täna ei oleks.
Muidugi on ka võimalik, et tegu on Axl Rose-i või LSD (Lead Singer's Disease) sündroomiga, kus Alex Turner pani oma kaasmängijad fakti, ette, et nüüd teeme sellist muusikat nagu mulle meeldib or else, no music at all?
Hinne: 2.5/5
Kommentaar. Jon Mikiver (Elephants From Neptune'i trummar ja muusik):
Esmalt ütlen ära, et Arctic Monkeys on minu jaoks alati pop olnud. Esimese kahe plaadiga küll rohkem indie, kolmandaga rohkem kõrbelikum, kuid sealt edasi kuni eelviimase megahitina "AM" on tegemist popmuusikaga ja seda ilma mingisuguse häbitundeta. Kui ma nüüd võrdleksin üleminekut eelmiselt ("AM", 2013) uuele ("TBH&C", 2018), siis ilmselt mõjub see paljudele aastal 2013 paadile hüpanud kuulajatele külma duššina.
Uue plaadiga tekib peamiselt lihtsalt palju küsimusi ja mõtteid. On see külm dušš meelega? Vimka kõigile neile, kes arvasid end suurteks Arcticu fännideks, kuigi olid pardale alles "AM" plaadiga tulnud? Või on see plaat hoopis Alex Turneri isiklik ninanips muusikatööstusele?
Tegelikult on vihjed meie ees juba ammugi - ega kolmas plaat "Humbug" oli ka midagi sellist, mis eelmise kahe plaadi fänne kahte leeri jagas. Nii teeb ilmselt ka viimane plaat. Kuid artistlikust vaatenurgast mulle see kõik meeldib. Päris ülbe on tulla välja sellise plaadiga, ühtegi fookuslugu, singlit, mitte midagi. Aga see räägib ka bändi suurusest - nad on sellises kohas, kus nad võivad endale ükskõik mida lubada.
Ja teevadki sellise LSD-kasiino-karneval-Kubrick plaadi, mis kõik tundub nagu üks pikk lugu. Aga artistlikust küljest vaadates - kes oleks jaksanud kuulata kuus plaati sama raiumist, mis oli esimene või teine plaat? Artist peabki arenema. PS! Ning mis puudutab seda Turneri uut imidžit (mis muide, pea et iga plaadiga muutub) - vaadake vaid tema kõrvalprojekti The Last Shadow Puppets'i muusikavideot loole "Is This What You Wanted".
E-R 6-10
Ornitoloog
N 16-18 MasinaWärk
Moto- ja kidrameez
