Kohale jõudes ei läinud palju aega kuniks rahvasummast kerkis esile tuttav figuur. "Blondid juuksed, kaks kulmuneeti, 190 sentimeetrit pikk, muskel..." ahhetas Rauno. Till oli parasjagu kolme tütarlapsega pitsipõhjasid uurimas, ihukaitsja valvsa pilgu all.
Rauno kõhkles tükk aega, plaat näpuvahel, tahtmata olla tüütu fanboy. "Esimesed viis minutit mõtlesin, et kurat, kas see on hea mõte? See vist ei ole hea mõte... Ma ei tea, ma ei hakka lähenema. Siis lõpuks sõber Raks ütles, et mida sa põed! Mine nüüd, kurat, tahad või ei taha?" naeris ta.
"Tahan küll, aga ma ei taha fanboy olla...," mõtles Rauno. Lõpuks võttis ta sõbra õhutusel siiski julguse kokku ning lähenes seltskonnale, viisakalt vabandades ning albumile autogrammi oodates.
Kuigi seltskond Raunot üleliia vennalike pilkudega ei saatnud, möödusid mõned aastate pikkusena tundunud hetked, pöördus üks Tilli saatjaskonnast tema poole, võttis albumi, ulatas selle Tillile, kes pani sinna peale autogrammi. Suisa kaks. "Olen kirjeldamatult tänulik, et midagi nii erakordset üldse teoks sai," rõõmustab Rauno.