Kussu-kussu, metalbeebid kõntsahällis: Cradle of Filth raputas tited karusesse meheikka

Cradle of Filth on väga unikaalne bänd, mis kasutab lisaks süngele ja rajule helikeelele ka kõrge naisvokaali nõiduslikku võlu. Loomulikult on solist Dani Filthi kõrbekulli hüüatusele sarnanev kriiskamine justkui täpiks i-le. Nende repertuaar on omas žanris üllatavalt mitmekülgne. Nii esitati ka Tapperis toimunud üritusel pooleteise tunnise etteaste jooksul justkui kaks vägevat kontserti korraga.

Esimeses pooles keskenduti loomingu black-metali maigule ning pärast esimese osa esitamist naasti rahva tulihingelise aplausi peale lavale. Ootuspärase ühe-kahe lisaloo asemel mängiti veel pooletunnine kava. Energia oli esinemise teises pooles justkui kiirest uinakust tõusnud - värske ja tegus. Peab tunnistama, et kui teise poole plahvatuslikust energiast pulbitsev osa oleks mingil põhjusel esitama jäänud, oleksin lahkunud veidi liiga madalate emotsioonidega.

Kui esimeses pooles vajusid paljud fännid juba õlleklaasi najale vaikselt pead nõksutama, siis teises pooles jagati järelejäänud märjuke rusikavehkimise saatel kaasfännide peade vahel ära. Mõndade lugude puhul tundsin isegi, et pole olemas viirust, mis viiks mu keha sellisesse palavikku nagu Cradle of Filthi rajud, pöörases segaduses korrapära leidnud lood.

Eesti publik kipub olema tüdinud sellest teatriteost, et kontserdi lõpus tuleb plaksutada ja bändi lavale tagasi kutsuda ja siis muidugi üllatust teeselda kui see päriselt juhtubki. Ega keegi muidugi kurb ole kui oma lemmikbändi ühe laulu võrra pikemalt kuulata saab, kuid tavaliselt kipub see "täiesti spontaanne" lisalugu üpris äraarvatav olema ning iga kord rahvast piisavalt üles ei küta.

Cradle of Filthi lisa-poolaeg oli kindlasti lavale tagasi hõikamist väärt ja tagasi vaadates on isegi veidi piinlik, et entusiastlikumalt ei hõikunud.

Huvitav on see, et hoolimata solisti ekstravagantsest välimusest, koos näomaalingute ja krokodillinahast, põlvini vestiga, püüavad enim tähelepanu hoopis karismaatilised kitarristid. Richard Shaw puuris oma pilguga läbi rahva, jättes mulje, justkui tegemist oleks viimse piirini piinatud geniaalse muusikuga, kes nüüd kohe ennast teise dimensiooni tinistab ja siis võib-olla iseennast ära süüa üritab.

Lisaks õnnistas Marek 'Ashok' Šmerda oma kitarriga neid, kelle näpud kitarripeani küündisid. Küll aga oli tema olek niivõrd sünge ja silmad halvaendeliselt emotsioonitud, et polnud päris kindel, kas kitarri puudutamine annab võluvõimed või needuse ja kui, siis kellele - puudutajale või kitarristile.

Tegelikult andis mõne õnneliku pikanäpulise õnnejoovastuses nägu siiski tunnistust, et tegemist ikka puhta õnnistusega. Samas räägitakse, et kui hing inimese kehast väljub manab ta näole taevaliku rahulolu ilme. Võta siis kinni kuidas nüüd oli.

Lõppkokkuvõttes peab tunnustama bändi, kes pole žanrit arvestades, kõikide tegutsetud aastate jooksul ikka veel puiseks muutunud. Tundub, et esinemist nauditakse kogu keha ja hingega. Muusikute lavalised karakterid, koostöös mõnusa valgustuse ja raju heliga, loovad lihtsate vahenditega väga mõjuvõimsa show.

Kuigi näis, et kontserdi esimesel poolel kogeti mõningaid tehnilisi viperusi, mis ühel hetkel Dani Filthi oma mikrofoni dramaatiliselt lavanurka virutama pani, saadi vähemalt teiseks pooleks kõik jälle joonde. Live esitus on iga bändi puhul ikka hoopis teine tera. Kuigi mõningast helikvaliteedi langust võib oodata, siis hoolimata Dani aastatega ära kisatud häälest, oli kontsert ikka tõesti kui rammus rinnapiim, mida vees lahustuva pulbrijoogiga võrrelda ei saa.

Kui kontserdile ei jõudnud, siis vaata kindlasti galeriid ja kuula nende värskeimat albumit "Cryptoriana – The Seductiveness of Decay".