Opethi ninamees Mikael Akerfeldt: mees, kellel pole ühtegi sotsiaalmeediakontot, ainult armastus muusika vastu

Mikael, kui ma sind guugeldama hakkasin, selgus et sinust on seal väga vähe. Instagrami-konto on kahe pildiga 10 aasta tagusest ja ega palju muud välja ei tulegi.

Tegelikult pole isegi see minu instagrami-konto. Mul ei ole tegelikult ühtki sotsiaalmeediakontot – ei Twitterit, Instagrami, Facebooki ega midagi. Mul oli kunagi vaid Myspace ja sedagi ammu aega tagasi. Jah, saan aru, et seda saab kasutada, et promoda midagi, kui sul on, mida promoda, aga see on ajaraiskaja tegelikult. Mind ei huvita see üldse.

Kuidas sa siis uut muusikat avastad näiteks?

Ma kasutan reisides Spotifyd küll, aga mulle ei meeldi need algoritmid, mis minule järgmise loo, albumi või filmi valivad. Ma usun rohkem inimeste soovitusi – näiteks sõber ütleb et kuula seda või mu girlfriend ütleb, et kuula toda. Mulle meeldib nii! Mul on palju ka muusikaraamatuid plaatide kollektsioneerimisest, nii et ma olen tänu sellele tuhandeid albumeid ka kuulanud ja otsinud. Olen selles mõttes väga vana kool. Ja Ebayst ostan ma palju plaate. Vinüüle enamasti. 

Bändil on küll sotsiaalmeedia kontod olemas ja kasutame neid kanaleid promomiseks, aga ei mul ega teistel bändiliikmetel pole neile kontodele isegi ligipääsu, sest selle eest hoolitseb mänedžment. 

Aga lähme nüüd muusika juurde. Kas sa tunned, et Opeth on sama bänd, mis ta oli 20, 25 või 30 aastat tagasi ka?

Hea küsimus. Minu jaoks on see mingis mõttes sama ja mõneti ka erinev. Tunnen, et on olnud muusikaline muutus aastate jooksul, aga fundamentaalne asi – avastada muusikat ja erinevaid žanre ja nende põimimine ning armastus muusika vastu on siiani samasugune. Minu armastus muusika vastu on selles mõttes alati sama olnud, juba minu esimesest bändist alates. 

Muidugi 16-aastasena oli mul vähem mõjutajaid, kui mul on täna, mil ma olen 48-aastane. Nii et olen arenenud ja laiendanud oma muusikalist maitset ajas ja see on mõjutanud ka minu loomingut. Mõned ütlevad, et see on negatiivne muutus, mõned, et see on positiivne ja mõned ütlevad, et see on hoopis Opeth lihtsalt – sa peadki vahel üllatuma selles, mida me teeme. 

Ma tean, et inimestele ei pruugi muutus meeldida. Minagi ostan paar mõne bändi plaati, mulle meeldivad need ja ma ei taha, et see muutuks, aga kui nad muutuvad, siis ma pahandan veidi. Aga nüüd, mil olen bändis, mis on kaua olnud, mõistan ma, et muutus on vältimatu. Kõik muutub. On kahjulik võidelda muutustega loovas keskkonnas ja kultuuris, sest sa ei taha ju ikka ja jälle sama asja teha. Ma tavaliselt mõne koperdan heli otsa ja püüan seda uurida ja avastada, kuni järgmiseni. Nii on see ka Opethiga olnud – oleme samad ja samas ka erinevad.

Mida sa tunned, kui kuulad vana Opethi materjali?

Mul oli võimalus hiljuti just kolme esimest albumit taaskuulata, sest teeme neist remasterid. Ma pidin neid kuulama. Seda on raske selgitada, aga 19-aastase enda kuulmine on peaaegu sama, mis... kas mäletad telefoni automaatvastajaid? Ja sul oli sama sõnum ja kui kuulsid sealt oma häält, oli OMG tunne, et sul on seda kuulates piinlik. Ja see on sarnane tunne kuulata oma vana materjali. Mõtlen ikka, appi, miks ma tegin seda nii ja seda naa. Miks ma kirjutasin seda nii. 

Aga samas on see ka uhkuse tunne, et olen nii noorena selliseid asju teinud ja kirjutasin neid ja sõnu mis on veidi üle võlli ja eklektilised, vahel ka veidi piinlikud. Aga ma tegin seda vähemalt – see on uhkus ja piinlikkus korraga. Osa sellest on absoluutselt briljantne ja osa sellest teeks ka tänagi nii, aga see on meie jalajälg muusikaajaloos ja osa bändist, Ja see on sama oluline, kui uus muusika. Kokkuvõtteks ütleks, et ma olen siiski uhke – isegi, kui ma ei saaks või ei tahaks kirjutada näiteks lugu „Forest of October“ uuesti.

Mul on hea meel, et sa uhkustunde jutuks tõid, sest sellega on seotud ka mu järgmine küsimus. Loudwire nimetas teie 2019. aasta albumi “In Cauda Venenumi” sama aasta üheks parimaks metal-albumiks TOP50s, sina oled mainitud ajakirja Guitar World TOP100s aegade parimate kitarristide tabelis. Mida sellised tiitlid sulle üldse tähendavad? On need olulised?

Ei! Need ei ole olulised. Ma ei saa valetada, et kui me avaldame albumi ja on aastalõpu hääletused, siis ma tahaks meid seal näha ja eelistatult esikohal ja olen selles mõttes edev. Aga ma ei saa öelda, et see tähendaks kohutavalt palju. 

Aga kui sa oled mainitud, siis on see ikkagi viide, et teed midagi olulist, sest bände on palju olnud, kes on olnud olulised, ent siis pärast mõnda aega kadunud ja meie oleme olnud kõigi oleme oma kõigi 13 albumiga olnud nendes nimekirjades ja tabelites, mis tähendab, et teeme senini midagi relevantset. 

Kui me seal poleks, mida pole küll juhtunud, oleksin veidi pettunud, aga üldiselt on need ju valitud inimeste arvamused. See ei ole universaalne tõde. See on midagi muud. Pealegi on need tiitlid unustatavad, nii et paar päeva hiljem jätkad sa ikka oma asja samamoodi. Muidugi seal olles ja olemisest ja teada saades on hea meel neis olla.

Liigume aga nüüd kontserdite juurde, sest eks see ole ka põhjus, miks me täna siin räägime. 14. septembril annab Opeth kontserdi Helitehases, Tallinnas. Mis on olnud seni veidraim asi, mis on sinuga laval juhtunud?

Olen ise hoopis laval veidraid asju teinud. Mul näiteks kord langes veresuhkur nii madalale ja ma mainisin seda publikule ja keegi rahva seast siis läks ja tõi mulle lavale BigMaci. Ja sõin seda sealsamas rahva ees ka.

Ma olen näinud ratastoolis fänni crowdsurfimas. Ja ma pole seda ammu teinud, aga vahel andsin varem oma kitarri ka rahva kätte ja lasin sel kätel ujuda mööda saali ja siis tagasi minuni, mis imekombel töötas ka. Seda ei varastatud ära isegi!  On aga olnud ka negatiivseid asju olnud – mind on ähvardatud, mind on loobitud pudelitega, mind on loobitud näkku müntidega.

Kas teil on ka mõni superfänn, kes on kuidagi erilisel moel oma armastust teie vastu välja näidanud?

Igasuguseid on, aga esimesena meenub üks mees kunagi ammu Los Angeleses. Seal oli fänn, kes tahtis, et ma annaks autogrammi ta otsaesisele. See oli veidi veider. Ja siis tahtis ta mulle anda raha. 100 või 200 dollarit. ”Võta, võta,” surus ta, kuigi ma ütlesin, et ma ei taha sinu raha. Ta loopis raha, nagu ma oleks mingi strippar.  Ma ei mäleta enam, kas ma selle lõpuks ka vastu võtsin. 

Isegi kui sul raha loopida pole, siis Opethit kuulama tasub ikka minna. Pileti leiad Piletilevist SIIT!