Oli kord aeg, mil Herman eksles pärast senise bändi laialiminekut ringi, hinges masendus, sest igatsus muusikalise väljundi järgi oli suur. Inimesi, kellega koos bändi teha aga üldse mitte. Läbi ühiste tuttavate kuulis ta, et kuskil on üks tore pillimees Sander. Lõpuks kohtudes leiti jututeema mõlemale tuttavast ja vihatud matemaatikaõpetajast kuuldud või kogetud õudusjuttude läbi.
Herman tunnistab, et ühe korralikuma kannutõstmise käigus kerkis temas suur soov Sandriga bändi teha ning vägijoogist saadud julguse abil selle plaani talle ka edukalt maha müüs. Pärast öist pummeldamist ei suutnud Herman enam kannatada ning kirjutas juba järgmise päeva hommikul kell 11 Sandrile, kutsudes teda proovikasse jämmima.
Herman kirjeldas, et ei olnud sel hetkel veel kuigi osav trummar, sest oli pillimänguga tõsisemalt tegelemist alustanud vaevu 7 kuud tagasi. Esialgu proovitigi lihtsalt nii, et Sander mängis kitarril ette ja Herman trummidel järgi. Lõpuks leiti see, mis mõlemale mängida meeldis ning niisama jämmimine tundus ütlemata tore.
Sander ja Herman, ansamblist KOFFIN / Kadi-Maarja Võsu
Kuna noormeestele meeldis tihti veeta aega legendaarses Tartu pubis nimega Krooks, leiti juhuse tahtel bassimees just sealt - leti tagant. Ettepanekule bändi tulla Johan-Markus Kopp vastu ei vaielnud. Bändi noorima liikme leidis Sander ka täieliku juhuse tahtel. Hoopis teisest teemast alguse saanud tutvuse käigus uuris noormees, kas keegi teab soovitada mõnd kitarristi.
Teati soovitada Kenomar Kustavust, kes bändi kutse ajal parasjagu füüsika arvestuse algust ootas. Nii Sander kui Herman tundsid Kenomaris ära oma mõttekaaslase, sest olevat koheselt saanud õigele lainele ning hämmastas mõlemat oma suure talendiga. Näiteks olevat tal selline tõeliselt tõsine elumure, et mängis Metallica "Master Of Puppetsit" nii palju, et mängib seda nüüd downpickides originaalist kiiremini.
Neljane punt hakkas muusikat tegema lihtsalt mõttega, et endal oleks tore. Muusika kirjutamist ei armastanud sel hetkel neist keegi. Sander kirjeldas, kuidas teda ajab suisa närvi see teadmine, et muusikat kirjutades on võimalused ja otsused lõputud ja tema näpud sügelesid lihtsalt mängima seda, mis endale meeldib ja mõnus tinistada on.
Koffin
Andekus on tõesti aga üks ütlemata suur taak, sest isegi parima tahtmise juures ei õnnestunud bändil halba muusikat teha. Käesoleva aasta juunis avaldatud demo "Nailed Into The Coffin" müüs vaid mõne tunniga läbi nende esimesed 37 kassetti ning kuus tundi hiljem võttis nendega ühendust Poola plaadifirma Morbid Chapel Records, sooviga teha demost veel 500 koopiat.
Mõne aja pärast saadi kiri ka USA plaadifirmalt, kellel soov avaldada demo sealsele publikule. Nüüd on 150 USA kodanikul Koffini kassett, mis müüdi välja paari päevaga. Herman kirjeldas, et tema jaoks mõjus kogu ootamatu tähelepanu suisa hirmutavalt. "Panin pea jalge vahele ja mõtlesin: mida vi***u?! Mis sul viga on? Miks sulle meeldib," naeris ta.
Muusikat tehti eesmärgiga, seda nautida ja mõte, et see kellelegi korda läheb tundus lihtsalt toreda boonusena, kuid see ei olnud idee, mis tegutsema ajendas. Kuid kuulajatele meeldib. Mitmetele raskemuusikast kirjutavatele ajakirjanikele, mainekatele kolleegidele ja publikule kõikjalt maailmas.
