TAFF rokieri: kuidas Hendrik Sal-Saller üheks õhtuks kergelt ära keeras

Mööda puittreppe üles kõndides jõuan viimaks Mustpeade majas asuva Valge Saali rõdule, kus märkan valgete linadega kaetud laudu, mille taga istuvad nii käsikäes kontserdile tulnud sõbrannad, muusikahuvilised kui ka mõned tänasel kontserdil mängivate pillimeeste kaasalased.

Rõdult alla saali vaadates näib raske uskuda, et kohe on lavale ilmumas peamiselt rokkari või koguni punkarina silma jäänud Hendrik Sal-Saller, kelle viisi saatel tantsisin viimati Õllesummeril, kus Viru Valge logoga  ringi käivad näitsikud seljataga tootjafotoga päikeseprille või Hawaii stiilis pärgasid jagasid.

Tundub tõesti imelik, et selles linadega kaunistatud saalis hakkab esinema see mees. Kuid ärge arvake, et väljapeetud miljöö tantsu välistas! Sai küll ning sellest, et lava vasakus küljes asus tühi tantsupõrand, andis Raivo Tafenau märku mitmel korral.

Käib uks ning algab plaksutamine – Hendrik Sal-Saller, kitarrist Erko Laurimaa, saksofonist Raivo Tafenau, pianist Joel Remmel, bassimängija Peedu Kass ning trummar Kaspar Kalluste kõnnivad üle saali lavale. Saabub muusika, algab kontsert.

Nagu eelnevalt mainitud, siis on Sal-Sallar peamiselt eestlaste südametes kui Smilersi bändipea.  2003. aastal ilmunud hitt “Käime katuseid mööda” püsib veel tänaseni eestlaste südametes ning on üks nõutumaid palasid igal bändi kontserdil, kus isiklikult viibinud olen. See on pala, mis ühendab inimesi – tema sõnum köidab meid tänaseni!

Kuigi alustas muusik enda esinemist mitmete tuntud džässpaladega, siis lõpetasid kontserdi viimase osa, mida olid ilmselt enamik kuulajaid huvipärast vaatama tulnud, hoopiski Smilersi esituses tuntud lood. Sal-Saller soovis näidata, kas rokk ja džäss sobivad omavahel kokku sobivad, ning olgem ausad – ta näitas, et need sobivad valatult.

22. novembril TAFF Clubis Tallinna Filharmoonia Mustpeade Maja Valges saalis astuski muusik täismaja ette spetsiaalselt džässklubi publikule mõeldud eriprogrammiga “Rock’n’Jazz”.

Mina kui kuulaja, kes on Smilersiga kokkupuudet omanud eelkõige vabaõhuüritustel, kus nende muusika saatel kaasa olen rokkinud, tunnistan,  et roki džässvõtmestiku asetamine avas mulle Sal-Salleri ja terve Smilersi looming juures täiesti uue ukse.

“Käime katuseid mööda, lähme kolame pööningute peal,” on lause tema populaarsest hitist. Ma olen seda ümisenud nii siidriklaasiga kui ilma. Sõnad on mul küll alati peas olnud, kuid sama muusikut ja lugu 22. novembril kuulates, muutus minu maailm.

Kunagistest Smilersi hittidest said minu jaoks luuletused, mida loen tavapäraselt siis, kui noore inimesena uut elu mõtet otsima asun.

Minu jaoks ei teinud Hendrik rokki ja džässi omavahel ühendades lihtsalt midagi huvitavat, vaid andis enda hittidele ka uue kuue, mida varasemalt mõnel teisel üritusel kuulates täheldada polekski suutnud.

Raivo Taffenau ei jätnud mainimata, et kui keegi publikult mõnda lugu teab, siis võiks ta plaksutada. Minu jaoks oli sel hetkel enesele huvitavaks tähelepanekuks, et kui kontserdi esimeses pooles suutsin ma muusikast tekkinud vibe’st kuidagi eemalduda ja plaksutada, siis pean sügavalt vabandama kõikide kontserdi andnud muusikute ees, et teises pooles ei teinud ma seda kordagi.

Ma teadsin seekord küll kõiki lugusid, aga on võimatu plaksutada loole, mis su niivõrd palju endasse kisub. Jah, ma tunnistan. Ma olin justkui pilves Smilersi vanadest hittidest ning laulust “15 magamata ööd”, mis samuti ette kanti.

Kui ehk kokkuvõtvalt asja hindaks, siis on mul hea meel. Hea meel selle üle, et ma sain tunda kuivõrd palju head mussi Eestis leidub, kuid samal ajal hakkas mul kahju, et miks need samad lood mind aastaid enne nii endasse ei võinud tõmmata. Tõmmata endasse nii nagu tegid nad seda siis, kui nad džässi võtmesse asetati. Vaimustav!