Kristjan tunnistab, et enne Austraaliasse reisimist mõlkusid tema mõttes erinevad hirmud ning kohalike ütlus oma maa kohta näis paika pidavat. "Nii nagu selle riigi inimesed oma mandri kohta ütlevad: kui sa ei saa hukka meres, hukud sa hiljemalt rannas. Kui sa isegi seal jääd ellu, siis keskmaal oled sa lõpuks oma otsa leidnud," kirjeldab Kristjan värvikalt.
"Lugesin kõikide nende mürgiste loomade, putukate kohta. Seal on kõige suuremad krokodillid ja mis iganes," ahhetas telemees. Aga võta näpust - hirmul on hoopis uued silmad. "Loomulikult oli mul ikka hirm naha vahel - katsusin läbi kõik padjad, tekid, linad - kõik selle värgenduse. Ja mida ei olnud? Ei olnud mürgiseid madusid, ei näinud me ühtegi krokodilli vabas looduses ja ka putukaid mitte!" imestas Kristjan.
Üks ebameeldiv kohtumine, siiani tuvastamata hammustajaga, tuli Kristjanil siiski üle elada. "Kui aus olla, ma isegi ei tea, mis asi see oli. Ärkasin selle peale üles, et oli valus. Kohe valus-valus," rõhutas Kristjan.
Käel tulist valu tundes hüppas Kristjan kohe voodist püsti ja püüdis leida tegelast, kes oma hambad tema kätte surunud oli. "Piilusin kõik kohad läbi, võtsin selle voodi põhimõtteliselt pulkadeks laiali - midagi ei olnud," on Kristjan tänaseni teadmatuses.
Kibe hammustus andis endas tõsiselt tunda veel mitmel järgneval päeval. "3-4 päeva peale seda oli käsi ikka kange ja haige. Mis see oli - ma ei tea, aga igal juhul midagi nii pisikest, et ma seda üles ei leidnud," kehitas telemees õlgu.
Väike aga tubli, pisike kuid kange. Kristjan imestas, kuidas midagi nii märkamatut võib nii suurt valu tekitada: "Nii kange mürgiga ikkagi, et ma olin päris haige, käsi oli kange."
