“Ainult enda ja pere jaoks on see viimane lõpp, sellepärast et ülejäänud aasta nagunii tuleb kõikide teistega arvestada. Siis vähemalt see aasta lõpp ei ole ma ühtegi tööd endale planeerinud. Ei kavatse ka tulevikus seda teha,” kirjeldas Jõekalda seda, kuidas ta aasta lõppu ja jõule tähistab.
“Kas sinu pikkust ja sinu häälega meest võib ka lähipäevadel näha kuuse all istumas ja suuri kandameid tirimas?” uuris Jõekaldalt saatejuht Rauno Märks. Mees tunnistas, et tal on õnnestunud sellest tööst ennast vabaks saada. Seejärel uuris Jõekalda, et kui väikesed kuulajad meil on. “Väga väikesed,” luges saatejuht Maris Kõrvits Jõekaldale sõnad peale, et ta oma looga pisikeste raadiokuulajate jõulurõõmu ära ei rikuks.
“Ühesõnaga, kunagi ma olin jõuluvana abiline,” alustas Kristjan vahvat meenutust. “Jõuluvana üksi ei jaksanud suuri kotte tassida, siis ma aitasin teda. Siis ma kasvasin natukene suuremaks, oli oma pere. Meil käis kogu aeg jõuluvana koridoris ukse taga. Andis uksekella ja jättis kotid ukse taha. Ise ta sisse ei tulnud. Noh, tal oli kiire,” muigas Jõekalda. Kuna kingitused olid jõuluvanal suured, siis jättis jõulumees need perekond Jõekalda ukse taha mustades prügikottides.
Kui perekond elas juba Lasnamäel ja poeg oli umbes 5-aastane, siis vahetati neil rõduuks ära. “Kui muidu Lasnamäel olid rõdud sellised, et pool ust oli klaasist, siis nüüd oli terve uks klaasist. Ja rõdule olid tõstetud ülejäägid, mis sellest vahetusest olid jäänud. Loomulikult olid need mustades kilekottides. Aga südasuvi oli käes, poiss tuli õhtul lasteaiast koju. Ja siis vaatas ja ütles: “Jõuluvana!”. Siis me saime aru, et oleme natukene valesti oma elu elanud. Ja peale seda ei ole meil kunagi suurtes prügikottides (kingitused - toim) olnud. Vaid ikka punastes,” lõpetas Jõekalda vahva meenutuse.
Jõule tähistab Jõekalda perekond lähedastega. Kuna neil pole suguvõsa väga suur, siis istub pika laua taga umbes kümme inimest. Perekond on kokku leppinud, et iga aasta tähistatakse jõule “külakorda”. “Ma saan aru, et ema tahaks iga-aastase rõõmu enda peale võtta. Et kolm nädalat enne jõule hakata valmistama kapsast ja värki. Aga me oleme püüdnud seda minimaliseerida nii palju kui võimalik. Käime siis teiste juures, las teised ka möllavad. See söökide tegemine, see on ju selline, et kõik tulevad, kõhud juba täis, aga ikka piitsutatakse sisse. Ja ikka peab olema laud selline, nagu oleks viimnepäev käes. Aga mis sa teed?” muigab Jõekalda.
Teatavasti on Kristjan hinnatud hoidisemeister, kelle seened ja tomatid on lausa legendaarsed. Sellega seoses on tal üks suur mure. Nimelt on tal seened olemas, aga tomatid jäid seekord tegemata. “Sõber Jaagup kutsus mind ka enda poole. Ta teeb sõpradele vahest sellist jõuluasja. Ta ütles, et ole hea mees, tule astu läbi. Ja ma küsisin, et mis ma kaasa võtan,” avaldas Jõekalda. “Ma ei oota suurt muud kui tomateid,” olla Jaagup talle vastanud. Kristjan ei ole julgenud aga siiani Jaagupile tunnistada, et tal ei ole tomateid. “Ma ei tea, võib-olla ma siis ei peagi minema,” on Kristjan keerulises olukorras. Saatejuhid soovitavad Kristjanil lihtsalt poest mõni purk tomateid osta ja Jaagupile öelda, et see on uus retsept. “Tegelikult on see hea mõte, vähemalt lastakse alguses tuppa,” kiidab Jõekalda soovituse heaks.
