Stiina kirjutas Pihitoolile, et tema on samuti üks nendest inimestest, kes alles täiskasvanuna enda õe või venna olemasolust teada on saanud. Ta nendib, et tõenäoliselt on neid inimesi meie seas üsna palju. “Minu isal oli just enne emaga kohtumist ja koosellu jäämist mingi suvine silmarõõm, mis lõppes veel ühe tütarlapse sünniga. Küll aga otsustas silmarõõm vaikida ja lapse sünnitada nii, et isa sellest midagi ei teadnud. Üsna tavaline seebiooper. Aga aastad möödusid ja ühel päeval otsis mind Facebookis üles inimene, kellest tulenevalt minu elu totaalselt muutus. Mulle kirjutas minu õde. Lugesin ja nutsin ja vihastasin ja rõõmustasin. Kõik emotsioonid käisid üles ja alla,” kirjutab Stiina.
“Olin õnnelik, et mul on tekkinud õde. Samas jooksis mul juhe täiesti kokku, sest mul oli tunne, et kogu mu elu on mingi suur vale ja ma ei teagi, kes ma olen. Sain aga aru, et mu isa ju ei teadnudki sellest midagi ja otseselt pole ta tahtnud seda varjata. Seda, kas ta oleks seda varjanud, ma ei hakkagi spekuleerima, pole mõtet. Aga jah, olen rõõmus, et mul on õde, ta on täitsa tore ja suhtleme nädalas mitu korda. Kuigi ütlen, et sellest šokist väljatulek kestis mitu kuud, väga eksistentsiaalne,” tunnistab naine.
“Meie pere puhul ei ole muidugi keegi haiget saanud, sest suhe oli enne kui mu vanemad tuttavaks said, aga üldiselt eelmisele kirjutajale soovitan, et asja avalikuks tegemine on parem kui salatsemine. Seda, kas keegi andestab või mitte, see oleneb kui hästi oma lapsi kasvatanud oled, mis suhe on kaaslasega ja nii edasi ja nii edasi,” lõpetab Stiina enda loo kauni soovitusega.
Pihitooli kolleegium koosseisus Kivisaar, Kelk ja Taba jäävad möödunud nädalal antud soovituse juurde, et selliste asjade avalikustamisega ei maksa kiirustada. “Kõik sõltub väga paljudest asjadest, nagu siingi üles loetleti - kuidas lapsi on kasvatatud, kuidas suhe on praeguse kaaslasega. Seal ongi palju kihte, et siin ongi keeruline mingit nõu anda,” sõnas Kivisaar.
Siim Taba arvab, et Stiina soovituses võib iva peidus olla. “Kui sa seda avalikuks ei tee, siis sa jääd kogu elu mõtlema, et mis siis, kui…”
“Sa ei näe inimese sisse, ta peab oma otsuse ikka antud juhul ise tegema, me võime igasuguseid variante loopida, aga kui sa ikkagi tunned, et sa ei saa hakkama selle teadmisega,” arutleb Kivisaar. “Sa pead olema tugev inimene, sest šokk saab olema suur,” hoiatab Kelk.
“Isegi antud juhul oli šokk suur, siin polnud isegi kedagi lähedalt süüdistada või näpuga näidata,” lisab Kivisaar. Kuna tegemist on õnneliku lõpuga looga, siis polegi siin tarvis palju nõu anda, on Pihitooli kolleegium lõpuks ühel nõul.
Loe Rudolfi lugu siit!
