"Räägin Teile loo mis on saanud alguse 93ndal aastal. Ja ma ei tea kuidas seda lahendada. Või kas üldse," alustab mees pihtimust. Oli selline mõnus suvi. Mis sai alguse mõni nädal enne jaani. Käisin tol suvel olude sunnil rattaga hommikuti tööle. Ja nägin seda kaunist tütarlast pea igal hommikul. Ma olin sisimas armunud. Kuid mul oli ka oma kaasa tol hetkel juba olemas, kuid tunnete vastu on raske saada ja ühel õhtul järve ääres oli sõpruskonnaga pisike istumine. Oma tõuke ja julguse andis ka alkohooli. Nagu aru saate, tüürin oma looga selleni, et tol õhtul kohtasin seal samas järve ääres ka seda tüdrukut. Mina olin tol õhtul seal ilma oma kaasata. Ütlesin seltskonnale, et aitab tänaseks ja lahkun. Ilmselgelt lahkusin silmarõõmu pärast. Seal me siis tutvusime. Jooksin metsateel talle järele. Tunded Tiinaga olid vastastikused. Sellele järgnes kogu suvi sügiseni sajasi kohtumisi.
Mina elasin seal, tema aga veetis suve sinna kolinud ema juures. Seega kolis ta sügisel Tartusse ülikool. Suve romantikale järgnesid lapsed. Sündis tütar tal ja ka mul oma kaasaga. Tiina oli see kange tüdruk, kes otsustas ise hakkama saada ja mina jäin oma kaasaga kokku. Kogu selle aja olen aga toetanud salaja Tiina elu ja ka meie ühise tütre elu. Kuid kunagi pole mu tütar mind isana näinud. Peale kooli kolis ka mu tütar Tartusse ning nüüdseks on need õed saatuse kiuste või tahtel leidnud üksteist ja oma vahel kasvanud parimateks sõbrannadeks. Seda sidet laste vahel teame ainult mina ja Tiina ning me kumbki pole õiget aega leidnud, et seda tütardele öelda. Kardame, et nende elu võib see saladus kokku kukutada. Kuid sisimas tahaksin, et nad teaksid tõde. See tõde raputaks korralikult mõlemat perekonda.
Kas viime selle saladuse endaga kaasa või räägime alles vanaduses? Mis teha? Mu süda on korduvalt purunenud, kui kuulen kui lähedased nad on ja nad oleks justkui õed erinevatelt vanematelt. Aga nad ju ongi õed," palub Rudolf nõu.
Rain Kelk, Siim Taba ja Alari Kivisaar jäid seda kuuldes lausa nõutuks. "Pagan küll.... Äkki teadmatus on õnnistus ikka. Vaikimine kuld. See ei saa vist õnneks kogemata ka välja tulla..." jõuavad mehed ebaledes järeldusele, et vist oleks ikka mitte targem kratsida kohta, mis ei sügele.
Millise soovituse annab Püha Kelk Rudolfile? Kuula allolevast klipist! Ja kui sinulgi on patt hingel, pihi meile SIIN!
