Anu Saagim uue aja bravuuritaridest: ma ei viitsi kohtusse minna!

Alari Kivisaar valas Anu Saagimi komplimentidega üle. “Mina ütlesin siin varem välja reklaamides, et tuleb külla legend. Aga Siim pani sulle ikka õige tiitli – paremini ei saagi öelda kui ikoon. Sa oled ikkagi Eesti meelelahutusmaastiku ikoon. Ja suurim ikoon, kes ealeski Eestis on olnud,” kiitis Alari ja lisas, et Anu näeb ebareaalselt hea välja. Alari komplimentidest meelitatud Anu ütles läbi nalja, et ta saab nende peale orgasmi. Saagim kergitas veidi saladuseloori ka sellelt, mida ta oma hea vormi nimel teeb. Nimelt käib ta hommikuti ujumas ja aeg-ajalt rulluisutamas. “Mul on oma kindlad rituaalid. Kui ma nendest rituaalidest kinni pean, siis on tõesti elu nagu lill.” 

Kivisaar uuris järgmiseks, et kas Anu on viimasel ajal bravuuritsemisega teadlikult tagasi tõmmanud. “Bravuuritari tööd üritavad üle võtta igasugused uued tegelinskid – Mallukad, Hundid ja jumal teab, kes siin toimetavad. Kuidas sa hindad nende tegevust? Kas nad saavad hakkama?”

“Ma ei lähe libedale jääle, ma ei viitsi kohtusse minna,” naerab Saagim. “Ma olen huviga jälginud nende tegemisi. Kusjuures ma täna hommikul Mallukast mõtlesin. Ma mõtlesin, et ta on selles mõttes ainulaadne eksemplar. Ta on vist selline blogija, kes tuleb ainukesena esimesena meelde, kui me ütleme blogija. Selles mõttes on ta pioneer. Müts maha,” kiidab ta. Saagim lisab samas, et tema isiklikult Malluka blogi ei jälgi. “Ta ei ole minu generatsioonist. Mul ei ole ka kolme last. Ja ma ei joo ka nii palju kui tema,” naerab Saagim. 

Anu tunnistab, et talle meeldib küll šampanjat limpsida, kuid tänapäeva noortega võrredes – tema küll omal ajal nii palju ei joonud. “Mina alustasin sellise limpsimisega alles peale kolmekümnendaid. Selleks tõukasid mind minu mehed, kes siis armastasid head veini ja šampanjat kinkida. Aga noorena ma ei joonud, see paneb mind imestama, et kaua nad nii vastu peavad,” mõtiskleb ta. 

Kivisaar sõnab, et need uued staarid ei küündi Anu tasemeni. Siim Taba teeb juttu ühest loomanimega naisest, kes on avalikkuse ees ennast justkui Anu Saagimi mantlipärijaks tituleerinud. Kivisaar meenutab, et Anu tegi samuti igasuguseid lollusi ja jama, kuid see oli kuidagi rohkem päris. “See oli nagu ehe. Aga minu arust kistakse tänapäeval igasugust pseudojanti üles. Mõttetuid skandaalikesi. Käib selline õudne punnitamine.” 

“Justnimelt punnitamine,” on Saagim nõus. “Ma olin esimene. Nagu ma ütlesin, sa pead igas asjas olema esimene. Kes on nagu teerajaja. Kõik, kes tulevad pärast seda, need on koopiad. Mitte midagi pole parata. Sa pead kuidagi teistmoodi olema. Ja see loomanimega inimene, ta nagu tõmbas käima. Ma vaatasin, et sealt tuleb pauk ära. Hakkab tulema. Ja siis tõmbas ise endale külma vee peale. Aga me kõik ülejäänud võidame sellest.” 

Anu Saagim rohkem lõbutses oma eluga, ta ei mõelnud sellest, et kas temast homme kirjutatakse või mitte. “See oli ebaoluline. Ma tahtsin elada. Ma tulin järsku, ma tundsin, et olen nii vaba, ma võin teha mida iganes. Eesti tundus nii naljakas, sellepärast, et kõik olid vaoshoitud ja totukesed.” 

Kivisaar lisab, et tänastel Saagimi trooni ihkajatel on veel pikk tee minna. “Mina olen mina. Siis tuleb järgmine inimene, kes on tema. Aga tal peavad olema mingid muud omadused. Malluka puhul ma tahangi öelda, et ta on selles mõttes unikaalne – ta ongi tema ise. Ta on lihtne. Ma ei ütleks, et ta on lihtsameelne. Aga ta on justnimelt aus. Natuke selline robustne. See auk oli täitmata,” kiidab Saagim. 

Kivisaar peab Anu Saagimi trumbiks seda, et ta on tegelikult normaalne inimene. “Ma olen sind näinud sellises keskkonnas, kus kaamerad ei käi ja mikrofonid ei salvesta. Siis sa oled selline lahe inimene. Ja need kõik kurrnjäud ja piimavannid, see on selline lõbutsemine,” sõnab mees. Anu sõnul on see kõik tegelikult elust rõõmu tundmine. Tal on väga kahju, et Eesti inimene on pisut kade. “Ära pehmenda,” hüüab Kivisaar vahele. “Neetult, rõvedalt, vastikult kade inimene on eestlane,” naerab Anu. 

“Kui kellelgi lähebki natukene teistmoodi, ma ei ütle isegi paremini, nagu sa oled kastist väljas, nii hakkab see rõvetsemine pihta. Ma tean, miks inimesed seda teevad. Sest nad tahaks ise samamoodi elada. Aga ei saa. Nad on ehitanud endale mingisuguse vanglamüüri ümber. Jällegi jõuame sinna, et mida teised ütlevad: “Issand jumal, nii ei ole kombeks!” Tegelikult te salaja tahaks. Teil ei ole teist elu. Andke tuld. Aga samas olen ma kohutavalt õnnelik, et kõik ei ole sellised nagu meie,” mõtiskleb Saagim. 

Anu on nõus sellega, et tänaseks on ta veidi maha rahunenud. “Kuna ma olen kasvanud ja vanust on. Ma arvan, et kui ma oleks samasugune nagu 20 aastat tagasi, lippaks ringi seelik üle pea, siis ma oleks õudne,” sõnab Saagim. “Täna läheb mul hästi, tunnen ennast stabiilsena. Ma teen oma toredaid armsaid saateid, millest ma ise olen nii vaimustuses. Täpselt minu puhul pädeb see, et tee seda, mida sa tahad.” 

Kivisaar uurib, et kas Anul praegu mees ka on. “Ära rohkem urgitse, näljas ma ei ole,” vastab naine. Alari täpsustab, et ta küsis mehe, mitte sponsori kohta. “Minu jaoks tähendab see ühte asja,” naerab Anu. “Meil on seda vaja. Naistel on seda vaja, et meid hellitatakse ja natukene šampanjaga turgutatakse. Pai tehakse ja tupsutatakse väikese briljandiga sinna, kuhu vaja.” 

“Sa oled siis ikka kallis pruut, sisemise iluga sind ei murra?” küsib Kivisaar. Saagim vastab, et ta on alati öelnud – välimus ei ole oluline mehe puhul. Talle on oluline see, et mehega saaks rääkida. Samuti lükkab ta ümber arusaama, et mehed ainult naiste välist ilu vaatavad. “See on valearusaam, et mehed tahavad kogu aeg seksida. Et nad tahavad sind panna. Et nad tahavad sind käperdada. Ei ole, nad tahavad tegelikult arukat naist, kellega rääkida. Ma ei saa aru, kuidas tänapäeva noored naised ei ole sellest eriti aru saanud,” sõnab Saagim. 

Kuula pikemalt Anu mõtteid allolevast heliklipist!