Kivisaar, kes on looga kursis, ahhetas juba enne, kui Maris rääkimagi jõudis hakata: "See on lege! See on maailma kõige ebareaalsem seik, mis üldse kunagi sellel planeedil kellelgi on juhtunud! Täiesti ulme!"
Lõuna-Ameerikas aastaid tagasi seljakotiga seigelnud Järva ütles, et Mehhikost tagasilend pidi olema pikk ja Amsterdami kaudu. "Ma tean, et lennukiõhk ja kõik teeb juuksed mustaks. Mul toimib väga hästi kuivšampoon või kui seda pole, siis jahu. Vanasti kasutati talki. Saingi aru, et mul on vaja kahe lennu vahel end värskendada ja olen nagu uus. Läksin Mehhikos pood, otsisin suure jahupaki, aga seda suurt ei pane ju seljakotti. Ostsin väikse kilekoti, panin jahu sellega käsipagasisse."
"Olin siis Mehhikos mina lennujaamas ja ei läinud kaua, kui kotike hakkas lindil inimesi huvitama. Õnneks sattus väga meeldiv inimene, kes hakkas siis uurima, et mis see on. Ütlesin, et see on jahu. Vaatab otsa siis, et mis jahu ja küsib, et kas sulle meeledib küpsetada? Siis küsis, et kas mul on munad ka kotis. Selgitasin siis, et ei-ei, see pole selleks ja selgitasin siis, et panen selle pähe. Mu kaaslane oli väga närvis selja taga. Kui kontroll küsis, kuhu minek, ütlesin, et Amsterdami... Kõik läks valesti! Ja siis ta ütles, et okei, maitse seda ja siis ma pidin nende ees seda sööma. Ise olin aga optimistlik ja positiivne - teadsin ju, et probleemi pole. Nad siis kadusid selle jahukotiga kuskile taharuumi," räägib Järva, kuidas juuksehooldusplaanist sai sootuks ootamatu sekeldus.
"Reisikaaslane oli väga närvis, ütles juba, et nüüd ei saa me kolm päeva siit minema," meenutab Järva. "Mis ka tagaruumdies ei toimunud, paarikümne minuti pärast tulid nad tagasi, muigasid, aga seda kotti mulle tagasi ei antud, aga lennuki peale sain," ütleb Maris, et lõpp hea kõik hea. "Naiivne looke. Enam ma nii ei tee."
Taba ja Kivisaar arvasid, et see olnuks muidugi huvitav lugu, mida Mehhikos trellide taga ka kongikaaslastega jagada, kes sootuks teistmoodi jahudest pigem teavad.