Katrinat saadavad nüüdsest tänaval jalutades äratundvad inimeste pilgud ning kui varem imetlesid inimesed vaid tema pikkust, siis nüüd on lisandunud veel üks põhjus, miks naisele tänaval järgi vaadatakse: “Ma ise ei pane tähele, et vaadatakse, kuna ma olen nii pikk ja mõnda aega tagasi õppisin sellest end välja lülitama ning see tuleb mulle siiamaani kasuks. Ma olen 1.86 pikk. Otseselt ligi ei ole tuldud, aga neid pilke oli, mis saatsid. Ma ise ei märganud, kuid elukaaslane ütles, et kõik vaatasid.”
Olümpiamedal on see, mille poole kõik sportlased püüdlevad ning Katrina ei suuda siiani uskuda, et võit lõpuks käest on: “Ikka pole kohale jõudnud. See on see, mida kõik sportlased ihkavad. Siis kui sa võidad selle ja see on sul käes, sa mõtled, et see pole ikkagi võimalik.” Naine võttis mõlemad medalid ka endaga stuudiosse kaasa ning saatejuhid said nii medalite kui vehklemisvarustusega tutvust teha.
Koroonapiirangute tõttu pidid Olümpiavõitjad sellel aastal endale ise medalid kaela riputama: “Medal oli ikka palju raskem kui ma ootasin. See on tegelikult taaskasutatud medal, tehtud vanadest mobiilijuppidest, aga üle kullatud.”
Katrina jõudis vehklemiseni tänu oma õele, kelle trenne käis ta sageli vaatamas ning sellest ka huvi spordiala vastu tekkis: “Haapsalus on vehklemine väga populaarne spordiala olnud. Mul õde vehkles ning hakkasin käima tema trenne vaatamas, et nii põnev ju- klõbinad, maskid ja asjad. Sugulased ka vehklesid.”
Olümpiavõitja selgitab, et vehklemises käib nii vaimne kui füüsiline vorm käsikäes: “Kui ma räägin ainult vehklemisest, siis meil on väga suures osas mentaalne spordiala. Vormi ajastamine on väga tähtis.”
“Viimases matchis ma nägin ära, et mu vastane on väga närvis. Ta oli kõik oma eelnevad matchid meie vastu kaotanud ja ma proovisin seda ära kasutada. Ta vehkleb küll selle käepidemega, aga ma nägin, et ta väriseb natuke,” selgitab naine, kuidas vastast tundma õppida.
Millised suured väljakutsed Katrinat ees ootavad ja kuidas naine pingega toime tuleb kuula siit: