IntervjuuStefan Airapetjan – pitsapoisi uitmõttest maailma suurimale lavale: siiralt usun, et mind saadab elus õnn

ENNE VEEL KUI
Pärast Eesti Laulu võitu on Stefani elutempo olnud kui kosena mäeküljelt alla voolaval veel – peatumatu. Veel enne Eurovisioni lavale jõudmist ootas teda ees hulk kontserte nii Eestis kui välismaal ning lõputult muusikasse armununa on Stefan töötanud paralleelselt ka oma uue albumi kallal, mille loodab avaldada veidi pärast võistlusel käiku. 

Eurovisioni fännide poolt korraldatud eelpidudel esinedes on tal õnnestunud ka juba mitmete teiste tänavuste võistlejatega kohtuda. „Kõigiga oli väga kerge luua sõprussuhteid,“ kiidab Stefan, kes esimesel üritusel Tšehhi muusikutega ühte lauda istuma pandi. „Kõige rohkem küsitakse minult tavaliselt eesti keele kohta, et kuidas öelda seda või teist. Eriti populaarne oli „Terviseks!“,“ naerab ta. 

Kuigi uute sõprussuhete loomine ja üleüldine melu on Stefani jaoks väga põnev ning ka avanenud esinemisvõimalused vaid aitavad kaasa ideaalsele etteastele Eurovisioni laval, tõdeb ta, et puhkusreisina seda kogemust võtta ei saanud „See oli suhteliselt kurnav, aga loomulikult väga lõbus ka,“ tõdeb muusik. 

ON EILNE LOOTUS KA TÄNANE?
Stefani pala „Hope“ on jõuline ja väestav, sütitades raskustele vastu seisma ja hoidma kindlameelsena pead püsti ja pilku kaugustes. Ometi on ajalugu taaskord jäädavalt muutunud ning Euroopat on raputanud hirmutavalt eskaleerunud sõda. Kas loo sõnum on aja jooksul muutunud ja lootus, millest laulda, täna teistsugune? „Lugu sündis sellest, et maailmas oli keeruline olukord. Inimestel olid rasked ajad, minul ka. Ma tundsin, et meil kõigil on vaja lootust, et see laheneb. Lugu kõnetab eriti praegu väga. Meil kõigil on rohkem lootust vaja, et see olukord lõppeks kiiremini ning saaksime rahulikult rahus elada,“ on ta veendunud. 

Igal muusikul, eriti nõnda suurel võistlusel nagu Eurovision, lasub vastutus olla lisaks oma riigi sõnumitoojaks olemisele ka oma loo sõnumi kandjaks olemine. Stefani lugu räägib oma helguses siiski väga emotsionaalsetest teemadest ning meedia palub artistil neid intervjuudes tihti lahata. Kui raske või keeruline on ühel artistil seda koormat kanda ja pidevalt valusatest teemadest rääkida? „Natukene ikka tõmbud endasse ja hakkad mõtlema, millest see lugu räägib,“ tunnistab Stefan.

"“Hope“ ei ole minu jaoks kurb ja morbiidne, vastupidi."

„Aga kui see kedagi inspireerib, et olla tugevam ja ühtsem, mitte alla anda, olla positiivne, siis mul on hea meel ja olen nõus vastama,“ naeratab ta helgelt. "“Hope“ ei ole minu jaoks kurb ja morbiidne, vastupidi. See peaks andma positiivset emotsiooni, jõudu mitte alla anda. Mitte selline, et meil on raske ja me lepime, ei – võitleme vastu ja oleme tugevad.“

Stefan tunnistab, et armastab kirjutada lugusid, milles saavad sõna tema emotsioonid. Vahel on need kavalalt metafooridesse ja kujunditesse peidetud, teinekord otsekohesemad. Ka uuel albumil lubab Stefan kuulajatel kuulda tema sisemist häält. 

KOLM ON KOHTU SEADUS
Seekordne Eesti Laulul osalemine oli Stefani jaoks sooloartistina järjekorras kolmas. Kuigi ka varasemad palad „Without You“ ja „By My Side“ olid suured ja tundelised, oli neil palju tugevam romantiline foon ning võinuks kergitada vestluseks hoopis teisi teemasid kui täna teeb seda „Hope“. „Jah, minu kogemus mõne teise lauluga võites oleks kindlasti olnud teistsugune. Aga mulle väga meeldib, et lähen just praegu – tunnen, et olen rohkem valmis ja ka lugu on väga õige.“

Tänane valmisolek Eurovisionile minekuks väljendub Stefani jaoks igakülgses elukogemuses. Olgu selleks siis kogemus muusikuna, meediaga suhtlemisel, või kasvõi isiklik, et oskab oma mõtteid paremini väljendada ja 20ndate algusest selle keskpaika liikunud. „Olen ise isiksuse ja inimesena arenenud. Olen palju õppinud,“ tõdeb ta.

Seda, kas ta oleks täna see, kes on, ka ilma muusikamaailmas edu leidmata, Stefan öelda ei oska, ega suuda sellist tõelisust isegi ette kujutada. „Ma siiralt arvan, et mind saadab õnn. Minuga juhtuvad asjad tasapisi ja see on väga hea. Kui kõik juhtuks järsku ja ootamatult, oleks mul väga keeruline kohaneda. See oleks kurnav,“ arvab muusik, avaldades rõõmu selle üle, et saatus on andnud talle aega kohanemiseks ja mõistmiseks.

PEEGELPILT KÕVERPEEGLIS

Varases karjääris väljakujunenud meediakuvand Stefanit täna, 24-aastasena, enam ei teeni. Mitmetel puhkudel on tulnud ette vääriti mõistmist või avameelsest vestlusest kontekstita väljarebitud fraase, mis teda ebaõiglases valguses esindanud. Näiteks puhkudel, mil ta on kirjeldanud Armeenias tavaks olevat kultuuri, on seda ebaõiglaselt tõlgendatud kui tema enda uskumusi. „Mina olen sündinud Eestis ja siin kasvanud. Ma austan inimeste minevikku ja seda, mida inimene soovib. Olen arvestanud, et meedia on vahel selline, et tuleb oma sõnadega ettevaatlik olla. Aga ei saa ju olla nii, et pead koguaeg iga oma sõna läbi mõtlema,“ selgitab ta.

„Vahel juhtub nii, et ütlen midagi valesti – ma olen ju ka inimene. Saan vabandada, või öelda, mida ma päriselt mõtlesin. Me kõik oleme inimesed ja ei ole 24/7 ideaalsed. Vahel me eksime,“ sõnab ta sügavas rahus ja enesekindluses. 

 "Mõistsin, just sel hetkel kui Eesti Laulu laval hüüti minu nimi võitjana – et mind on valitud, mind on omaks võetud, tunnustatud,“ kirjeldab ta emotsionaalselt."

Täna tunneb ta suurt rõõmu selle üle, et kogeb tugevalt, kuidas Eestimaa ja selle rahvas tema seljatagust valvavad. „Ma tunnen, et mul on väga suur toetus. See on väga südantsoojendav, sest minu vanemad on Armeeniast tulnud immigrandid. Mina olen sündinud Eestis. Kahjuks olen alati tundnud, et ma ei kuulu siia ega Armeeniasse. Nüüd aga saan ma julgelt öelda, et olen nii eestlane kui armeenlane. Mõistsin seda, just sel hetkel kui Eesti Laulu laval hüüti minu nimi võitjana – et mind on valitud, mind on omaks võetud, tunnustatud,“ kirjeldab ta emotsionaalselt. 

Reaalsus, millega Stefan oma etnilise identiteedi vaatepunktist kohtuda saab, on täna sootuks teistsugune kui oli tema lapsepõlves, kuid see ei ole midagi, mis oleks teda jäädavalt armistanud. Pigem on see aidanud tal rohkem mõista ning ka enesesse tekkinud arusaamatuid umbsõlmi lahti harutada. Seda, kas rohkem on muutunud maailm või Stefan, muusik öelda ei oska, sest igapäevaselt ei pea ta enam tegelema seesuguste küsimustega, kasvõi nendega, mis puudutavad kuuluvust, nagu lapsepõlves: „Ajad olid teised. Inimesed on nüüd palju avatumad ja arvan, et asi on ka selles, et ma olin siis väike ja lapsed alati ei mõtle, mida nad ütlevad. Ma arvan, et ma olen palju arenenud, kohanenud ja mõistan neid täna palju paremini.“

MIS MEELEL SEE KEELEL
Kui rääkida sellest, mille pärast Stefan Eurovisionile minnes kõige rohkem muretseb, puhkeb ta naerma: „Kui küsitakse, mis kõige rohkem muret tekitab, siis peab ju midagi vastama.“ Varasemalt on selleks vastuseks olnud pinge inglise keeles suhtlemise ees, kuid tegelikkuses tunnistab ta, et ka see pole probleem. Pigem sõidab ta esinema täielikus enesekindluses ning kui pingetaluvus või laulmine probleeme ei valmista, tuleb leida vastamiseks variant B. 

Põhjus, miks Stefani looming lõviosas inglise keelne on, ei ole ei nooruses kogetud ebameeldivus ulmelistes ootustes laitmatult eesti keelt vallata, vaid pigem kõneleb see Stefani kui muusiku ja loomeinimese peenest stiilitunnetusest. „Selleks, et eesti keeles laulda, peab väga valima, mis sõnu kasutada, et see kõlaks hästi. Inglise keeles kõlavad mõned häälikud paremini,“ arvab ta. Võimaliku aktsendiga laulmine on Stefani jaoks välistatud vaid seetõttu, et see lihtsalt ei kõla hästi ja häirib sõnadest arusaamist. „See on selline kunstniku kiiks,“ arvab ta.

Uuel albumil teeb ta aga kummarduse ka eesti keelele ning on oma lauludele just need õiged eesti keelsed sõnad leidnud, milles laulda. Plaat tuleb kakskeelne. 

AGA MIDA SINA TAHAD?
Stefan on siiani ümbritsetud sõpradest, kes on temaga olnud juba noorusest alates, veel enne kui ta tuntuks sai. Palju mõttekaaslasi on ta leidnud kolleegide seast. Sama eriala inimestega on lihtsalt lihtne suhelda, nad kogevad paljuski sama ning üksteisemõistmine on kerge tulema. 

Päris lapsena oli Stefan küll emotsionaalne, kuid tagasihoidlik. „Ma olin selline, et olin vaikselt aga kui tuli emotsioonipuhang, siis võisin hästi ootamatult plahvatada. Mitte negatiivses mõttes, vaid pigem hakkasin naerma ja muutusin teatraalseks,“ kirjeldab ta.

Eesti kooli minnes hoidis Stefan alguses ka pigem omaette, sest uus keskkond ja võõras suhtluskeel mõjus hirmutavana. Gümnaasiumis oli ta aga juba tõeline seltskonnahing, keda kõik teadsid ja teadis ka tema. „Väga lõbus oli koolis,“ itsitab ta. 

Oma perega on ta alati olnud väga lähedane ning hoidnud oma õde Stefaniat sama palju kui õde teda. „Mäletan, et kui poistega hoovis mängisime ja kui mu õele midagi öeldi, siis ma kaitsesin teda ja jooksin järele, et ei tee mu õele liiga!“ naerab ta. Samasugune suur tunne ja soov oma õde kaitsta ja temaga ühte hoida saadab teda tänini. Kuigi õde oli ka muusikuks saamise teel suureks mõjutajaks, sai kõik tegelikult alguse sellest, et ühel päeval otsustati Stefani tuleviku plaanide sättimise asemel hoopis temalt endalt küsida: aga mida sina tahad?

„Ema tahtis, et ma läheksin Ladina-Ameerika tantsudesse, isa tahtis, et läheksin poksi või judosse. Nad viisid mind, käisin seal. Ükskord vanaema istus minu juurde ja küsis mu käest: aga mida sina tahaksid teha?“ kirjeldab Stefan värvikalt. Vastus: „Tahan muusikakooli minna.“

"Ükskord vanaema istus minu juurde ja küsis mu käest: aga mida sina tahaksid teha?“

Stefan tunnistab, et nooremana oli ta teinekord pimestatud tuntuse kütkestavast särast. Olles seda puudutada saanud, on asjad aga ajas muutunud. „Ma tahtsin väiksena tuntuks saada, aga nüüd meeldib mulle rohkem see, mis teistele ei ole nii huvitav. Just see kunstiline pool. Loo kirjutamise protsess ja musitseerimine. See on palju lõbusam.“

Loomulikult naudib Stefan väga ka esinemist ja fännidega suhtlemist. Kõige rohkem soojendab südant see kui tema esinemiste järgselt seisavad autogrammireas ka lapsed. Neid peab muusik väga siirateks ja nende vahetu emotsioon täidab ka artisti ennast kaunite tunnetega. 

PRIVAATNE AVALIKU ELU TEGELANE
„Kui ma lähen lavale, siis ma tegelikult mingil määral esitan mingit kava. Ma laulan, teen pulli, seal ju otseselt ei avalda midagi liialt isiklikku,“ kirjeldab muusik. „Mulle ei meeldi isiklikest asjadest rääkida. Mulle väga meeldib kui jutt on selline pealiskaudne, et ei peaks väga palju endast rääkima,“ sõnab ta, puhkedes naerma olukorra paradoksaalsuse üle, et just praegu persooniloo jaoks intervjuud annab. 

„Ma häbenen ennast üle kiita. Ma ei julge endast väga palju rääkida, või ei taha, et kõik teaks. Ma naudin rohkem kui vestlus on lihtsalt selline.. for fun, mitte millestki tühijutu rääkimine,“ sõnab ta. Üks-ühele ja lähedastega vesteldes on Stefan vastupidi, palju avatum ning siis ei valmista ka kõige isiklikematest mõtetest rääkimine raskust. „Ma ei taha lihtsalt sellist teesklemist teha. Mis mõtet on elada, kui sa ainult teeskled,“ arvab ta.

TEIE
Kuigi praegu on Stefan tõelise pöörise keskmes, on ka tema lähiaastad olnud väga edukad ja selle tõttu ka väga tihedad ja tegemisi täis. Muusikut ümbritseb aga tema perekond, sõbrad ja loomulikult elukaaslane Victoria. Kui paljut on kiire elutempo isiklikus elus edasi lükanud? „Kahjuks tõesti ei jõua kodus väga olla. Jõuan siis kui on juba hilja ja tüdruksõber magab. Lähen kell 7 ja jõuan kell 12. Praegu on vähemalt nii, kuid Torinosse läheme ju koos,“ rõõmustab ta. 

„Ta hoolitseb, et kõik muud mured oleksid mulle märkamatud, et ma ei peaks mõtlema muule kui vaid muusikale.“

Kiirel ajal on tähtsad just pisiasjad. Kui pikkadeks ühisettevõtmisteks aega pole, tuleb leida need minutid, mil kvaliteetaega veeta. „Näiteks mõned päevad tagasi jõudsin kell 11 koju ja ütlesin tüdruksõbrale, et tellime pitsat. Istume teleka ees ja lihtsalt oleme koos,“ kirjeldab ta. Oma kallima ülistamiseks ei jätku Stefanil piisavalt sõnu ning hindab tema panust nii kiirel ajal kui ka igal teisel, veidi aeglasemal. „Ta hoolitseb, et kõik muud mured oleksid mulle märkamatud, et ma ei peaks mõtlema muule kui vaid muusikale,“ tunnustab ta. 

Stefan adub imehästi, et tema karjäärilised valikud mõjutavad ka tema elukaaslast, kellega koos alles hiljuti koliti esimesse päris oma koju. „Ta hoiab kodu korras, kaunistab seda. Teeb süüa. Muidu olen mina tihemini see, kes süüa teeb, sest mulle väga meeldib. Ta on mulle väga suur moraalne tugi. Tema arvamus loeb mulle.“

Aastaid tagasi on Stefan kinnitanud, et 25. eluaastaks on ta abielus. Käesoleva aasta 24. detsembril jõuab see hetk kätte... „“Ma arvan, et olen,“ sõnab ta tagasihoidlikult naeratades. Kui uurida, kas sellest võib välja lugeda tõsiseid plaane pulmadeks, vastab ta tasaselt ja kavalalt naeratades: „Ma arvan, et on, jah“. 

ÜHE (PITSA)POISI UNISTUS
Stefan tõdeb, et kõige keerises ei ole tal olnud üldse aega, et mõeldagi kui suure pinge all ta on, või kuidas kõikide lähikuudel läbielatud pööraste emotsioonidega toime tulla. Olles teel nii-öelda lauluvõistluste Olümpiale, sõnab ta tagasihoidlikult: „Rahvuskangelane on see, kes Eurovisioni võidab. Eesti Laulu võitja on lihtsalt üks võitja.“

Mõeldes, millisest Eestist kõneleb Stefan piltlikus mõttes tervele Euroopale. Meediale, kes teda küsitleb, kolleegidele, kellega ta kohtub, ei karda Stefan kodumaa inimeste kriitikameele vastu eksida. „Ma ütlen nii nagu on. Kui Eesti oleks minu vastu olnud õel, oleksin ka mina. Aga Eesti ei ole minuga õel olnud. Ma arvan, et ma poleks sel juhul ju üldse Eurovisionile läinud.“

Lisaks kodumaa rahva toetusele on Stefanil pöidlahoidjaid üle terve maailma. „Minu vanaema tõmbas kõik puu peale püsti, et nad Eurovisioni vaataksid. Kõik sugulased üle maailma elavad mulle kaasa. Ja ta lihtsalt ütles, et ta otsis kõik kontaktid üles ja rääkis, et tema lapselaps esineb,“ naerab Stefan.

„Kõik inimesed, kellega ma kohtun ütlevad: et sa võidad, aga no pressure. Mul on nii suur au, et saan Eestit esindada ja palju sooja tuge inimestelt, kes ütlevad, et ükskõik, mis koha sa saad – meil on hea meel,“ kirjeldab ta härdal toonil. 

Eurovisioni lavale läheb ta kaelas vanaema õnnistatud ja kingitud rist, mida kandis ka Eesti Laulu laval. „Ta õnnistas selle. Ütles, et mul oleks alati õnn ja armastus kaasas. Luges head sõnad peale ja pani kaela,“ naeratab ta. 

„Mõtlesin siis, et ühel päeval..“

„Usk on ju mingit asja oma silme ees kujutama. Ma usun, et kõik, mida sa usud,  kujutad, siis see läheb täide,“ sõnab ta. Kuigi neid sõnu kuuleb tihti, on Stefanil tõesti põhjust nende sõnade tõesusesse uskuda. „Ma töötasin kunagi pitsapoisina, Tallinnas,“ kirjeldab Stefan. Oma vahetuses töötades hoidis ta pilku peal restorani televiisoril, milles vilkus Eurovisioni lummav ülekanne. „Mõtlesin siis, et ühel päeval..,“ sõnab ta tähendusrikkalt naeratades.