Taavi Libe tööks on suhtlemine ja mees teab tänu selelle kenasti, et just vähesest suhtlemisest tõstatuvad paljud probleemid ning seesama mure, vähene rääkimine, ei võimalda neid ka lahendada.
„Eks vahel läheb meil ka kodus meelest ära, et rääkida tuleb, sest maru hea on ette kujutada, et teine teab, mida sa tahad, ent me püüame meeles pidada, et miski pole elus iseenesestmõistetav," tunnistab Taavi Libe Naistelehele antud intervjuus, et temalgi on juhtunud, et kellegagi on suusad risti läinud aastateks, siis aga selgunud rääkides, et tegelikult midagi tõsist polnudki. "Parem poole tunniga asjad korda ajada, kui pärast 20 aastat tülis olla“.
Ja just tänu neile lugudele oskab Taavi öelda, et elus on vaat et kõige olulisem rääkimine ja rääkida tuleb pereliikmetega, naabritega, kolleegidega: "Eestlase suurim mure on see, et ta ei räägi. Meid on ka nii vähe, et mure korral pole mingit vaheetappi – mõnd ametnikku, kellele oma jutud ära rääkida ja neil lahtuda lasta, vajadusel nõugi saada. Eestis kipub olema aga nii, et vallamaja on 50 kilomeetri kaugusel, naabreid ei usaldata ja see muudabki suhtlemisvõimalused üsna ahtaks.“
