Tema häält on saanud kuulda ülimenukas tüdrukutebändis, Eesti Laulu laval, reklaamides, paitab nende inimeste kõrvu, kes raadioheeblit keerutada viitsivad. Ta on autoriks lugudele, mis paljude inimeste argipäevases playlistis, me oleme teda näinud teleekraanil. Ta on aktiivselt tegutsenud muusikamaailmas ajast, mil oli vaid kolme aastane. Ta kõneleb lisaks emakeelele veel viit keelt, kuues juba soolas, tal on kaks kõrgharidust ja juba õige pea veel kolmaski. Ta suutnud maailmas luua muutusi, mille tulemusi on paljud kogenud, ilma, et teaks, kes selle taga on. Tänavu jõuab Pille-Riin Karro ehk ELLIP suure verstapostini: Jazzkaare lava kuulub talle. Aeg on küps, et heita pilk: kes peitub selle imelise hääle ja päikesest kootud noore naise taga tegelikult?
Pille-Riin Karro artistinimega ELLIP on inimene, kes lahkub isegi teisele kohale finišeerides ikka kuldmedaliga. Tema jaoks on mündil alati kaks poolt, kuid need mõlemad on ühtmoodi tähtsad ja sarnaselt säravad. „Olen tahtnud elada nii, et minu kukkumised ei oleks kukkumised, vaid õppetunnid,“ sõnab ta.
PILLE-RIIN, PILLE-RIIN..
ELLIP, olles siis veel alles Pille-Riin, hakkas laulmisega tegelema juba 3-aastasena. 8-aastasena hakkas tema karjäär lauljana juba tõsisemalt elama. Muuhulgas on tema väärikas resümees ka osalemine väga populaarses tüdrukutebändis Ice Cream. Pikka aega ei soovinud lauljanna sellest perioodist sõnagi rääkida. Mitte seetõttu, et oleks häbenenud, vaid lapseeas kogetud raskused, suur avalik tähelepanu ja raske kriitika panid teda seda peatükki enda elus sulgema, kuniks suudab tekkinud haavad eneses ravida.
Ta tunnistab, et Ice Creamis kogetu takistas teda pikka aega jõudmast paika, kuhu oli alati määratud jõudma – soolokarjäärini. Varasemalt avanenud võimalused läksid viisil või teisel lõpuks ikka vett vedama, sest ELLIP polnud enda sõnutsi siis veel küps.
Pärast Ice Creami tegevuse lõppemist kui Pille-Riin oli 14, kuni 21. eluaastani keeldus ta bändist rääkimast, teavitades sellest oma sõpru, kes omakorda edasi rääkisid, et see ei ole teema mida tõstatada. „Minu jaoks ei olnud see ei naljakas, ei lõbus,“ selgitas ta.
Tähelepanu, mis sellise kaliibriga tüdrukutebändi noortele liikmetele osaks saab on raske juba iseenesest. Mõeldes siis, et suur tuntus ei tule kunagi ilma varjuküljeta, võib mõista, miks Pille-Riin sellel teemal sulgus. „Oli palju kadedust, negatiivseid kommentaare netis. Kui oled selle keskel, tarbid seda tahes tahtmata, isegi kui sa ei lähe seda otsima. See tõesti tekitas vaimse errori, kui võeti selle kallal, et olin natuke tüsedam laps ja bändi kõige tüsedam liige. See valmistas mind ette justkui väga suurte traumadega eluks. Kõik, mis oli seotud Ice Creamiga tuletas mulle meelde kõike seda, mille pärast ma nutsin või ei tahtnud kooli minna,“ selgitab ta.
„Minu enesepilt kujunes nende inimeste halbade sõnade järgi ja see oligi põhjus, miks ma ei tahtnud sellest rääkida. Ma ei olnud valmis sellega tegelema,“ räägib ELLIP. Ühel hetkel mõistis lauljanna, et nende teemade lahendamata jätmine hoiab teda tagasi jõudmaks oma tõelise potentsiaali juurde. „Mõistsin, et kui anda inimestele võimalus näha sind nõrgemast küljest, siis kasutavad nad seda veel rohkem ära. Sain aru, et ma ei taha toita nende leeki, vaid on aeg aru saada, kes ma ise olen ja tahan olla. Tahtsin saada tugevamaks, harida end vaimsetel teemadel, et jõuda välja sellest, millega mind on kiusatud,“ kirjeldas muusik.
Ellip ehk Pille-Riin Karro
Nüüdseks on ta jõudnud punkti, kus suudab kriitikat avatult vastu võtta ning teemasid, mis teda jalust niidaksid praktiliselt enam polegi. „Nüüd ma olen tänulik, et mulle selline kogemus osaks sai, et minust on kasvanud inimene, kes suudab oma probleemidega hakkama saada. Nüüd nüüd on mul suur rõõm rääkida Ice Creamist,“ lisab ta.
Läbielatu najal on ELLIP saanud olla toeks mitmetele kolleegidele ja alustavatele artistidele, kes enesekindluse leidmisega maadlevad. Vaevalt, et on keegi, kes mõistab paremini, miks enese kellegagi võrdlemine täiesti enesehävituslik ja sealjuures kasutu tegevus on. „Ei saa olla sellist asja nagu enda kellegagi võrdlemine. See kõlab kui klišee aga sa päriselt oledki üks miljonist. Sina oled see, mille pärast sind kuulatakse, mitte selle pärast, kelle lugusid sa laulad või kelle moodi sa kõlad. Sind kuulatakse selle pärast, et sa kõlad nagu sina ja peadki välja nägema just nagu sina. Isikupära tuleb väga hinnata,“ kirjeldab ta sütitavalt tõdesid, mida tasuks meenutada igal eluvaldkonnal tegutseval inimesel.
LIIDETUD JA LAHUTATUD
Lauljanna tunnistab, et oma kunagiste bändikaaslaste Helena (Lotman) ja Anna-Lisaga (Himma) on nad tahes tahtmata igaveseks kokku liidetud. Kuigi igapäevaselt elu erinevate radade tõttu ei kohtu, ei pöörata teineteisega kokku sattudes kunagi pead ära.
„Kui mingid asjad kontsertidel juhtusid, siis me rääkisime sellest omavahel ja hästi ruttu kerkis meis ka vastuhakkamine,“ meenutab Pille-Riin. „Mäletan üht esinemist Vabaduse väljakul, kus meile pudeleid lavale loobiti ja me lihtsalt lõime need jalaga tagasi. Pärast rääkisime kui lahe see oli, et me nii tegime. Oleksime me need pudelid lavale jätnud, oleksime alla vandunud sellele negatiivsusele, millega meid rünnati. Ja tõesti kui mõelda.. Kust tuleb inimestel selline vajadus kehtestada end läbi kellegi teise alandamise?“ küsib ta.
Muusik tunnistab, et küllap häid aegu oli ikka ka, lihtsalt negatiivsed seigad kipuvad paremini meelde jääma. Kõikidest raskustest hoolimata on Pille-Riin kogemuse üle ülimalt tänulik, et tema elulooraamatus on peatükk, mida enamik noori inimesi kunagi kogeda ei saa.
KASTITÄIS KASSIPOEGI JA ARMASTUS NÕUDEPESEMISE VASTU
Pille-Riin on läbi aastate elanud oma elu nii Jõgeval, Viljandis, Inglismaal kui Hollandis, kuid süda kuulub hoopis Koplile Tallinnas. Teatritööga seotud emaga kasvades ei olnud neil tihti paljut, kuid alati oldi olemas teineteisele ning ema hoolitsuse rüpes ei tundnud ta millestki puudust. Ema nobedate näppude vahel valmisid alati kõige vingemad riided. Nii on see ka praegu: ema abiga valmivad esinemiskostüümid ning õmblemispisiku sai külge ka Pille-Riin ise, kes samuti esinemiskostüümide jaoks niidi nõelale ajab.
ELLIP / Foto: Kertin Vasser
Elust Jõgeval mäletab ta näiteks seika, mil kodu kõrval seisvate busside ja autovrakkide otsas turnides kukkus ta bussi katuselt raudteerööbastele. Mälupilti ei ole põlenud ei nutt ega valu, vaid hoopis sõbrannade imearmas lohutusžest: "Mäletan, et mu sõbrad tõid mulle hiljem kastitäie kassipoegi kellega mängida. Lohutuseks," naerab ta.
"Võib-olla sellest ajast ongi pärit minu kassiarmastus," noogutas lauljanna. Pärast Jõgevat kolisid nad emaga Tallinnasse. Praegugi elatakse emaga samas majas, kõrvuti trepikodades. Omal ajal morjendavana, kuid nüüd pigem naljaka seigana, kõlavad meenutused lapsepõlvest Koplis, mil vargad olid tihedamad külalised kui sõbrad-tuttavad.
Lisaks vargustest saadud kahjule meenub Pille-Riinile ema räägitud lugu, mis olukorra sootuks kentsakaks muutis: "Elasime korteris teisel korrusel, kus mingil perioodil iga päev käisid vargad. Ükshetk mäletan, et tulime järjekordselt koju. See, et uks oli lahti ei olnud mitte mingi üllatus. Läksime siis sisse ja vaatame, et midagi ei olegi võetud ja siis ema oli avastanud ukse pealt kirja: "Täna ei võtnudki midagi, sest midagi polnud võtta."
Kuigi ema ja tütar leidsid koos ka kõige süngemates momentides ikka positiivseid nurki, tegi siiski meele kurvaks, et Tallinnasse elama kolides vähene kaasavõetu varaste ohvriks langes. Eriti kurvaks tegi meele kui kaasa viidi mänguasju või sentimentaalse tähendusega esemeid. "Omamoodi kurb, aga samas veidi kentsakas ja naljakas tagantjärele mõelda," naeris ta.
SUME festival 2021, teine päev. Foto: Madis Sinivee/Sky.ee
Tallinnast viis elu teda Inglismaale, et õppida. Hollandisse aga tõeline spontaansus. Lauljanna meenutab, et olles juba varakult tihedasse töömaastikku sattunud leidis ühel hetkel sõpradega vesteldes, et elus on jõutud kohta, kus kõik on ummikusse jooksnud ja justkui end ammendanud. Otsustati jätta kõik, mida senini teatakse ning põrutati pikemalt mõtlemata Hollandisse. Seal oldud aega meenutab muusik tõelise heldimusega. Seal sai nii mõnigi asi selgemaks ning juba õige pea kutsus muusika tagasi Eestisse.
Üllatuslikult sõnab lauljanna, et just Hollandis on tal olnud elu lemmik töökoht: nõudepesijana.
SÜLT, ÄRA VÄRISE!
Olles teatrite tagatubades kasvanud ning teatritööga tegeleva ema käe kõrval loomemaailma lähedalt näinud mõtiskles Pille-Riin lisaks muusikuks saamisele ka näitlejaameti üle. Avatud, ekstsentrilise ja julge loomuga neiule öeldi juba varajases eas, et tal on kindlasti näitlejana tulevikku. Vanalinna Hariduskollegiumi gümnaasiumisse sisse astudes kallakut valides ei olnud otsus neiu jaoks kuigi keeruline, kuid saatusel oli talle veel üks õppetund varuks.
“Ma läksin nendele teatriklassi katsetele ka sellise suva olekuga, sest kõik olid mulle rääkinud, et see on mu ainuõige valik ja mida ma siis üldse põen,” meenutas lauljanna. Siiski sattus ta ootamatusse olukorda, mil tema loomulik säde komisjoni ees särada ei saanud. “Seal ei olnud ju nii, et said midagi ette valmistada, vaid tuli emotsiooni ajendil nuputada lahti ülesandeid, mis pakuti. Teatati, et nüüd hakkab anekdoodivoor,” meenutab Pille-Riin, tõdedes, et kuigi ta tavaliselt piinlikkust ei tunne, on see moment tõesti üks neist, mis siiani grimassitama paneb.
Ärevalt oma korda oodates mõistis ta, et pea on täiesti tühi. Kuni tänini teab lauljanna, et kuigi on võimekas mitmel alal, ei ole anekdootide vestmine üks tema tugevustest. Olles oma muret ka enda kõrval istunud klassivennaga jaganud, sosistas viimane talle anekdoodi.
“Läksin siis komisjoni ette, kus samas ruumis on ka kõik teised kandideerijad ja räägin ebalevalt oma klassivennalt kuuldud anekdoodi: “Juku läheb külmkapi juurde, teeb ukse lahti ja ütleb: sült, ära värise, ma tulin vorsti järgi!”,” pajatab ta naerdes. “Räägin oma süldijuttu ja mitte keegi ei naera. Seisin seal ja ootasin reaktsiooni, kuid öeldi lihtsalt: aitäh, järgmisena tuleb Konrad,” itsitab ta pead raputades.
Näitlejat ELLIPist ei saanud, kuid enesele omaselt näeb ta selleski tagasilöögis sõnumit saatuselt: “Saingi aru, et minus ei ole seda teatrinäitleja geeni, kes on valmis igal hetkel moondama ennast kellekski teiseks, sest see on päris oskus. Sain aru, et minus ei ole seda materjali ja ma arvan, et see on hea, sest kui oleksin hakanud pressima, oleksin võib-olla kulutanud ebavajalikku energiat kujundamaks endast kedagi, kes ma ei ole.”
Teatriklassi asemel läks ta õppima hoopis rootsi keele kallakuga klassi. Et Vanalinna Hariduskolleegium keskendubki suuresti just keeleõppele räägib Pille-Riin nüüd lisaks eesti ja rootsi keelele veel ka inglise, vene, saksa ja ladina keelt. Sügisel on tal soov alustada ka portugali keele õppimisega.
KES PULLI EI TEE, SEE TARGAKS EI SAA
Kooliajal ei olnud Pille-Riin enda sõnutsi kõige eeskujulikum õpilane, kuid sellest on tal alati väga helged mälestused, sest nautis kaaslastega lävimist ning nende tuju parandamist. „Olin pigem selline kloun klassis ja nautisin elu,“ naeris ta. Esimesed palad kirjutas ta 12-13 aastasena, esimesest klassist hakkas õppima viiulit ning kõrvalt ka klaverimängu. „Mäletan, et kui kooli lõpetasin, ei olnud ma ikkagi muusikas täiesti sees,“ selgitab ta.
SUME festival 2021, teine päev. Foto: Madis Sinivee/Sky.ee
Küll aga oli elul lauljannale pakkuda kohe ka kiire lahendus. Ühiste tuttavate kaudu kohtus ta Joosep Järvesaarega (Jozels), kellega koos tegid pala „Let The Rain Come Down“, mis sai teatud mõttes tema läbimurdedebüüdiks. Lisaks sellele kohtus ta selle projekti läbi paljude muusikutega ning veetis tihti muusikaürituste tagaruumides aega. „Pärast seda oligi tee rohkem valla ja olin saanud oma täieliku kinnituse, et jep – sinna ma lähen.“
ÜKSINDA EI OLE ÜKSIK
Kõik, kel au ja rõõm Pille-Riiniga kohtuda või tema kontserte nautida, mõistavad hetkega, et tegemist on inimesega, kes on hoopis teisest lõngast kootud. Ta oleks justkui suvel ekslema läinud päikesekiir, kes inimvormi võtnud. Ta on soe ja avatud ning tema energia siseneb ruumi veel enne kui tema maine keha. Sa arvad, et oled kohanud optimiste, kuid Pille-Riiniga eluteed ristates saad aru, et enne teda polegi tõelist elurõõmu kohanud. Sellist, mis duplikeerib justkui iga sekundi pisut pikemaks. Sügav kohalolu.
Olenemata avatusest tunnistab ta, et naudib väga üksinda olemist. See on tema jaoks vajalik protsess, et mõelda ja analüüsida, ravida ennast ja koguda jõudu. Oma muredega ei lähe ta kunagi kellegi teise juurde, vaid püüab ise lahenduse leida. Parimaks ravimiks ongi olnud muusika ja kirjutamine.
„Ma tean, et kõigil on probleemid ja minu mured on minu omad ja ma pean nendega ise hakkama saama. Mingil hetkel tuleb mu avatuses piir ette, mulle ei meeldi kurta,“ tunnistab ta. Siiski on tema elus kolleegid, kelle toetavad sõnad õrnadel hetkedel on aidanud ELLIPil tõusta ja lennata.
„Ma olin alguses ikkagi suhteliselt habras. Ma nautisin laulmist, mulle tehti komplimente ja ma mõtlesin, et okei. Ju siis võib-olla võib. Hästi suur võim oli vanematel muusikutel, kellele ma vaatasin alt üles. Kui sellised inimesed sind tunnustavad, kasvad ajas enesekindlamaks,“ kirjeldab ta.
ELLIP ehk Pille-Riin Karro. Foto: Madis Sinivee/Sky.ee
Kahe suure toetava jõuna toob ta välja James Wertsi ja Teele Viira. James oli ühel ELLIPi kontserdil publikus ning lähenes kohe suurte kiidusõnadega, pakkudes abi ja lahendusi, kuidas üha kiiremini ja edukamalt lavale tagasi jõuda. „Veel üks üli-imeline inimene, kellega ma olen eluteel kokku sattunud on Teele Viira, kes on täiesti teise Universumi esindaja. Tema rahulikkus eneses, enesekindlus ja olek üleüldse on täiesti ebamaine. Ta on selline inimene, kellel on oskus öelda sulle nii selgelt asjad ette. Ja kui tema juba sulle hästi ütleb, siis vaid seepärast, et mõtleb seda siiralt. Siirus toidab siin maailmas kõike,“ selgitab ta.
TEISE KOHA KULDMEDALIST
ELLIP on oma elus teinud palju, ametlikult küll mitte alati esikohaga koju jalutanud, kuid alati võitjana väljunud. Näiteks Baltikumi hõlmanud lauluvõistlus, kus noorena osales, tõi talle küll teise koha, kuid tänu sellele jäi ta silma Läti televisioonile, kes Ice Creami saatesse esinema kutsus.
Nõnda on tema tee viinud teda ka saatesse „Eesti otsib superstaari“ kuhu on proovinud suisa kahel korral, kuid mõlemal korral stuudiovoorus välja langenud. „Ma ei olnud kindel ei iseendas ega oma muusikas. Saan nüüd aru, et ma ei tahtnud seda võitu tegelikult nii palju kui arvasin, et tahan,“ tunnistab ta.
ELLIP / Erakogu
Kuulsaks saamine ei ole ELLIPile üleliia motiveeriv jõud. Ta on aru saanud - tahab, et tema elu oleks viisil või teisel seotud muusikaga ning see saab nii olla ka üldsuse tähelepanuta. „Ma tean, et kui sa jõuad mingisse kohta liiga vara, siis võib see teekond ka ennatlikult lõppeda ja seda ma ei taha. Ma hindan seda väga, et kui ühel hetkel mu tee peatatakse, siis mõistan – ahah, siin on see koht, kus mul on vaja veel enesega tööd teha, mul on vaja kaardistada enda aju, miks see juhtuda võis. Ma ei ole allaandja tüüp, vaid hakkan kohe otsima lahendusi,“ kirjeldab ta.
„Ma ajan taga seda, et kukkumine ei ole minu jaoks kukkumine, vaid võimalus õppida!“
HINGESUGULANE
„Ma olin väiksena kõige suurem Spice Girlsi fänn. Emal ei olnud palju raha, aga mul olid alati kõik fänniasjad olemas ja kõik lood algusest lõpuni peas,“ naeris ta. Oma parima sõbranna Maiaga harjutati esiti peegli ees, siis juba oma vanematele minikontserte andes. Esitlusele tulid Spice Girlsi, Destiny’s Childi ja ABBA lood.
„Ükskord tuli vanaisa linna, kes nägi kõiki mu neid Spice Girlsi asju ja mul oli ka sünnipäev tulemas,“ kirjeldas Pille-Riin. „Vanaisa on alati olnud mulle nii isafiguuri eest kui alati maksimaalselt soe toetaja. Ma tunnen, et ta on rohkem kui pereliige. Ma saaksin öelda, et mu vanaisa on mu hingesugulane,“ tunnistab lauljanna. Vanaisa on alati olnud tema suur toetaja, kinkides talle esimese kitarri ja klahvpilli.
Ellip ehk Pille-Riin Karro. Foto: Madis Sinivee/Sky.ee
Sel päeval viis vanaisa Pille-Riini Tallinnas asuvasse Lastemaailma, mis maast laeni lapse jaoks ihaldatud asjadega täidetud. Koos vaadati Spice Girlsi piltidega tooteid, kottidest kõige muuni välja. „Ühel hetkel läks ta korraks eemale, siis äkki tuleb tagasi, võtab käest kinni ja ütleb, et nüüd lähme koju. Ma ütlesin siis, et aga vanaisa, tulime siia justkui mingi põhjusega, et tahaks väga seda Spice Girlsi kotti,“ naeris lauljanna. Sel korral keelitas vanaisa tirtsu poest kuidagi kaasa. Koju jõudes ootas teda ees tõeline üllatus.
„Ta oli ostnud mulle mu esimese klahvpilli, millega mängisin veel väga kaua aega. Ta on olnudki mu väga suur muusikaline toetaja. Ta on olnud üks üks neist inimestest, kes tundis kohe ära, et minus on muusikageen. Olenemata sellest, et me pole sellest palju rääkinud. Ta pole mind vist kunagi otse laulmas kuulnud,“ imestas Pille-Riin isegi.
„Ta elab Lihulas ja on ikkagi vanaisa – teeb seal vanaisa asju,“ naeris ta.
Tähendusrikaste kingiuste peale on vanaisal aga silma teisteski olukordades. Kui Pille-Riin tegi endale load oli vanaisal kinnisidee, et just tema peab talle esimese auto kinkima. Kingiks osutus kollane Citroën. „Ma panin talle nimeks Linda, sest ta on väärikas ja vana ja ma armastan teda tükkideni!“
Ellip ehk Pille-Riin Karro. Foto: Madis Sinivee/Sky.ee
JAZZKAAR
Sel aastal täitub ELLIPi jaoks üks väga oluline tähtsündmus: ta esineb Jazzkaare festivalil. „See on mingi vaimne etapp, mis on nüüd lõpetatud. Kui ma olen ajas endas väga palju kahelnud, olen ma nüüd jõudnud väga enesekindlasse kohta,“ kirjeldab muusik oma rõõmu.
„See on minu jaoks nii märgilise tähendusega: mind on nüüd justkui muusikamaailma vastu võetud. Jazzkaarel esinemine on suure etapi lõpetamine, aga samas ka alustamine,“ sõnab ta helgel toonil.
