Lisaks suurele rõhule koreograafias, liikumises ja liigutustes üleüldiselt oli dialoogi pikitud mitmeid humoorikaid hetki. Peaosatäitja oli sarkastiline, samas aga ka kohmakas ning taaskord õhkus temast inimlikkust, emotsioone ja see kruvis pingeliste olukordade pinevust veelgi kõrgemale, sest mitmed tema väljaütlemised tekitasid kohmetust ka vaatajates.
Lisaks oli väga värskendava lahendusena sisse toodud teatav situatsioonikomöödia. Hollywoodi rom-com'ide ja konveiermeetodil valminud komöödiafilmide ajastul on situatsioonikomöödia pea väljasurnud nähtus. Naljad tehakse dialoogis, mitte enam visuaalides - see nõuaks liiga palju pingutust. Huumorit selgitatakse vaatajale üleliia. Situatsioonikomöödia lubab vaatajal teha oma ühendused ja leida selles huumor.
Kaader filmist “Tenet”, John David Washington / Scanpix
Nolan suutis vägivallaga vürtsitatud momentidesse süstida delikaatset situatsioonikomöödiat, mida kasutas kavalasti ära ka vaatajate enda olemuse ja inimlike emotsioonide esilekutsumisel. Filmi vihatuima tegelaskuju surmastseenis suutis ta selle välja mängida nõnda, et situatsioonikomöödia paneks naerma ning seejärel mõtlema elu tühisusele ning haprusele ja seeläbi leidmas end mõistmas naisnäitlejat, kes teda mitmekülgselt piinanud ja alandanud mehe plaanidevastaselt tappa otsustas.
Sel hetkel sai mõista toorest emotsiooni - ka publik soovis tema surma ning mehe tapmine ei jätnud naiosalise mainele ühtki musta plekki. Ta ei ole mõrvar, vaid ohver, kes tõttas iseennast päästma. See, et nõnda vihatud karakteri surm toimus naerupahvaka saatel saalis, oli Nolani kõne minevikust.
Kaader filmist “Tenet”, Elizabeth Debicki / Scanpix
Nii nagu tegelased filmi alguses arutlesid: kõik, mis toimub minevikus on tulevikuga otseselt seotud. Me räägime tulevikuga iga päev, aga kas tulevik saab meile vastata? Teadaolevalt ei ole Christopher Nolani käsutuses ühtki ajarändamismasinat, kuid tiheda mõistmisega inimnatuurist on tal võime mõjutada minevikus asju, mida meie saame kogeda tulevikus ja olevikus. Terve “Tenet” on kõnetus meie südametunnistuse, inimkoe ja kaine mõistusega.
Filmis käsitletud teemad panevad mõtlema briti kirjaniku ja filosoofi Alan Wattsi sõnadele: "Kui ärkad sellest illusioonist ning mõistad, et must viitab valgele, ise viitab teistele, elu viitab surmale, saad tunda, et sa ei ole pelgalt võõras siin maailmas, mitte miski, mis on siin katseajal, miski, mis on saabunud siia puhtast juhusest - vaid saad enda eksistentsi tunda kui absoluutselt fundamentaalsena."
Filmis juureldakse selle üle, kas inimene peaks teadma oma tulevikku, kas see aitaks midagi muuta, või hoopis rikuks meie võimalused suuri asju korda saata. Mineviku mäletamist, teadmist ja mõistmist kirjeldatakse positiivsena, sest see annab tulevikus rändajatele eelise. "Mis on juhtunud, see on juhtunud," sõnab filmi üks peaosalistest (Robert Pattinson), justkui viidates, et minevikku ei ole mõtet muuta ja tulevikku seal parandada ei saagi. Meil on suurim kontroll just olevikus, siis kui meil on minevikus õpitud teadmised.
Robert Pattinson / Scanpix
"TENET" JA TALLINN
Eestil ja eelkõige Tallinnal on filmis väga arvestatav roll. Kuigi jupike siin filmitust on linateoses kehastatud tõesti hoopis Ukrainaks, on Tallinnal filmis oma tähelend. Teoses kõlab eesti keel, esimene filmis näidatud inimene on armastatud Eesti näitleja. Tallinnas on üles võetud filmi üks olulisemaid ja pöördelisemaid action-stseene ning publikule selgitatakse sündmuste toiumumispaika mitmel korral.
See tekitas tõeliselt suurt äratundmisrõõmu ning aitas avastada peidetud väärtusi paljudele tuttavas linnas. Kas filmis näidatud paigad oleksid olnud need, mida sina oleksid režissöörile soovitanud?
Kaader filmist “Tenet” / Scanpix
Võidukäigu teevad matkatarbed.ee ning Grossi pood, kes saavad miljoni väärilise reklaami. Saalis kostus kuuldav naer. Isegi bussipeatuste nimed olid ära blokeeritud, kuid Pärnu maanteel asuva igihalja poe silt jäi alles ning Lasnamäe Grossi pood kerkis pingelises tagaajamisstseenis uhkelt kaadrisse kui kodumaa vapp.
Näis, et Nolan on mõistnud meie riigi ilu ja valu. Märgilisena mõjub ka režissööri valik pikkida sisse pealtnäha tühine dialoogivahetus, milles Robert Pattinson eesti päästemeeskondade raadiot pealt kuulab ning järsku hüüatab, et ta ei saa midagi aru. Seepeale uurib peategelane, et kas ta mitte ei öelnud, et oskab eesti keelt. Selle peale paljastus aga filmi pöördeline moment: Robert räägib eesti keelt, kuid ei mõista seda, sest see oli tagurpidine ning andis märku kahe eri suunas liikuvate maailmate põrkumisest. Mis sai tähendada vaid üht: tulevik tõotab tulla põnev.
Kaader filmist “Tenet”, John David Washington / Scanpix
Võib-olla on siin eesti ajaloo, keelekultuuri ning praegu eriti aktuaalsete kogukondade ja võrdsuse teemadega seose nägemine üks korralik hüpe, kuid nähes, millest kõneleb terve film, ei ole kahtlustki, et mitte miski pole jäänud juhuse hoolde.
Kaunis on näha, kuidas meie pealinna arhitektuur sulab kokku mitmete teistega. Kogu film on üles võetud 7 erinevas riigis, kuid Eestis üles võetud kaadrid asuvad filmis tihti hoopis mõnes teises riigis ning saavad uskumatute action-stseenide abil kõkkupõimitud ka teistes riikides asuva arhitektuuriga.
Imetoreda üllatusena saab ekraanil näha ka mitmeid tuntuid Eesti näitlejaid, kellel küll suuri sõnalisi rolle pole, kuid kui sukelduda filmitegemise reaalsusesse on see kogu kohalikule filmitööstusele üks väga märgilise tähendusega samm.
John David Washington ja Christopher Nolan / Scanpix
KOKKUVÕTE
"Tenet" ei ole kindlasti film, mida tasuks vaadata liiga elavas seltskonnas, sest filmi tempo ja detailirohkus nõuab sügavat keskendumist ning süžee liikumise jälgimist. Samuti ei sobi see inimestele, kes ei soovi end filmi investeerida. Nolan on loonud filmi ja vaataja vahele otsese kiirtee, mis saab toimida vaid siis kui publik saadetud provokatsioone, mõtteid ja tundeid vastu võtab ja samal ajal ka tagasi saadab.
Esmapilgul on film visuaalselt küllaltki tagasihoidlik, kuid suurejoonelised märulistseenid lähevad kindlasti kodutelekate vähese võimekuse nahka. Sama kehtib ka heliga. Helilooja Ludwig Göransson on linateosele loonud eepilise ja jõulise tunnusmeloodia. Filmi lõpulugu valmis koostöös Travis Scottiga, kes on režissööriga filmipusle viimane tükk.