IntervjuuToorelt hull+julge Marta Lotta: hullusest võib saada julgus, aga ka vastupidi!

Marta Lotta kirjeldab, et unstus ühel päeval Eurovisioni lavale astuda kerkis temas juba lapsena. 4. klassis asus ta esmakordselt õppima lauluõpetaja käe alla ning esimesel laulukonkursil esitamiseks valiski ta ühe Eurovisioni võiduloo. "Laulsin Alexander Rybaki lugu "Fairytale". Ma isegi maskeerisin ennast meheks," naerab ta. 

"Sellest ajast saati ongi see Eurovisioni mõte kuskil kuklas turritanud," arvab Marta Lotta. 

Eurovision ja seda ümbritsev kultuur ja meelelahutus on tegelikult olnud Marta Lotta elu osaks juba varajasest east. Seda suuresti tänu vanematele. Eredaimad mälestused on tema mällu süübinud juba ajast, mil oli 6-aastane ja elas veel Viljandis. "Käisime igal aastal peresõprade juures Eurovisioni vaatamas," mäletab ta. 

"Meil oli siis kaks erinevat tuba - teisel korrusel oli laste tuba, kus vaadati Eurovisioni Marko Reikopi kommentaaridega. All oli see päris, täiskasvanute tuba, kus kuulati Mart Juure ja Andrus Kivirähi vestlust võistluse juurde," kirjeldab lauljanna. 

"Kui ma vahepeal sinna läksin, näiteks küsima, kust limonaadi juurde saab, siis mäletan, kuidas Juur ja Kivirähk lihtsalt jätkasid ja jätkasid ja jäbisesid. Mõtlesin siis, et mis selle võlu küll on?" naerab ta. 

"Tänaseks olen aga jõudnud sellesse ikka, et väga tahaksin vaadata hoopis nende kommentaaridega," itsitab Marta Lotta. 

Eurovisioni lavale jõudnud palade ja artistide seas on palju neid, kes teda väga liigutanud on. Kaks kerkib aga eriliselt esile, mis ilmestavad Marta Lotta jaoks just täpselt seda, mis Eurovision tema jaoks on. "Eurovision on lõppude lõpuks muusika festival - ei olegi tähtis, kes võidab. Kui saad oma riiki esindada, siis on juba see nii suur au. Lõppude lõpuks lähevad sealt lendu lood, mis kõige paremini rahvale peale lähevad," tunneb muusik, et kõiksuguste strateegiate ja ülemõtlemisega ei tasu liiale minna. 

"Kui Portugal võitis, 2017. aastal. Kui esines Salvador Sobral, siis mul küll käisid külmavärinad üle. Mul oli nii hea meel, et selline täiesti "kastist väljas" laul võitis. See on täpselt selline muusika, mida ma kuulan ja väga-väga austan. Selle võit tekitas tunde, et vau, tõesti, kõigega saab minna Eurovisonile," meenutab Marta Lotta. 

Ilmestamaks seda, mis on Eurovisioni essents, või südametukse oli Marta Lotta jaoks ka üks teine Portugali esindaja, artist nimega Maro. Maro esindas oma riiki 2022. aastal, palaga "Saudade Saudade" ning külastas möödunud aastal Jazzkaare raames ka Eestit. "MARO on artist, keda ma olen kuulanud väga-väga palju. Tore on näha, et Eurovisionilt ei leia ainult peavoolu muusikat, vaid ka nõudlikuma muusikamaitsega inimesed saavad kultuuriliselt nautida," usub muusik. 

Marta Lotta pala "Tantsin veel" on samuti eesti keeles kirjutatud ning seda peab noor lauljanna väga tähtsaks. "Mulle meeldib mõte, et kuna me oleme niigi üsna pisike rahvas, siis Eurovisionil on hea võimalus oma keelt ja kultuuri näidata ja samal ajal ka jäädvustada. Mitte pelgalt see, et seal laval on mingi poplugu, mingis imelikus keeles, vaid see tegelikult aitab ka meie kultuuri säilitada. See on kindlasti osa sellest," avab Marta oma mõtteid. 

Lauljanna selgitab, et oma kultuuri talletamine ja salvestamine ei ole loomulikult ainult põhjus eesti keelse loo kirjutamiseks. Ta tunneb, et on üleüldse praegu oma elus ja karjääris paigas, kus tunneb, et eestikeelse muusika loomine on tema südametukse takt. 

Marta Lotta võistlusloo "Tantsin veel" refräänis kostuvad sõnad: "See ei ole hullus, see ei ole hullus. Toores, toores julgus". Kust tuleb Marta Lotta enda julgus, või on see ikkagi hullus? "See on mõnes mõttes ikkagi hullus," naerab ta. "Aga see hullus muutub mingil hetkel ja julguseks. Aga vastupidi ka - ka julgus võib muutuda hulluseks."

"Mul on lihtsalt mingisugune filter tekkimata jäänud. Ma julgen teha mingeid asju, mida minu sõbrad, tuttavad või eakaaslased teha ei tahaks. Tihti peale võib see tekitada inimestes tunde, et mind on liiga palju. See on ka asi, millega olen leppinud. Mind on tihtipeale liiga palju. Pigem kasutan siis seda enda kasuks ära," naerab ta. Marta Lotta kirjeldab, et kasvades ei pööratud tema lakkamatule energiale ja "toorele julgusele" või "hullusele" sugugi nii palju tähelepanu kui praegu. "Üllataval kombel on inimesi, kes räägivadki sellest, et on ikka ilgelt tüütu tegelane!" itsitab ta. 

Kasvades sai Marta Lotta toore hullus-julgusega pihta hoopis tema vanem õde, kelle kasvuea plaanidega väikse õe energia kuigi hästi ei klappinud. "Kui ma olin täitsa pisike, umbes 9-10-aastane, siis minu vanema õe sõbrad olid kohustatud minuga koos hängima, sest ema ei lubanud õel mind üksinda koju jätta. Minule oli see võimalus. Õele kohustus ja see oli väga tüütu kohustus, sest ma tegin ikkagi väga krõbedaid nalju," kirjeldab lauljanna värvikalt. 

Tänaseks ei kujuta õed elu teineteiseta enam ette ning täiskasvanuea tasandav mõju on kõik paika loksutanud. "Nüüd on ta väga uhke minu üle. Me saame õega väga hästi läbi!" rõõmustab Marta Lotta. Nii ei ole paraku aga alati olnud. "Meil oli pooleteist aastane periood, umbes 8 aastat tagasi, kus me üldse ei suhelnud omavahel," tunnistab ta. 

"Tema oli just kodust välja kolinud, mina olin veel viimast aastat kodus. Aga õnneks see loomulikult muutus kui ta sai endale pojad. Juba esiese lapse ootuses ma elasin talle väga kaasa. Mul oli väga hea meel. Ja need väiksed pätakad on meid veel rohkem ühendanud!" rõõmustab Marta Lotta, et nüüd saab olla lisaks õele veel ka super-tädi. 

Marta Lotta võistluspala räägib elurõõmust ja tantsust, mida tuleb lüüa ka siis kui tumedad pilved üle elu ja mõtete rulluvad. Kas läbi elu tantsiv Marta Lotta aga seda momenti mäletab, mil teda esimest korda tantsule kutsuti? Küsimust kuuldes puhkeb Marta Lotta naerma ja hõiskab: "Sellega on väga hea lugu, mul on hea meel, et saan seda lõpuks kuskil jagada!"

"Lasteaias olin väga popp tüdruk. Meil oli esimene tantsutund. Seal oli jaotamine, et poisid istusid ühes saali otsas ja tüdrukud teises. Siis liikumisõpetaja ütles: nii, poisid, tõuske püsti ja igaüks läheb palub endale ühe tüdruku tantsukaaslaseks," mäletab Marta Lotta seda esimesele tantsule juhatavat momenti. 

"Kõik poisid tulid minu juurde ja mina sain endale ise valida partneri!" naerab ta. "See oli võib-olla üks säravamaid hetki minu elus," lõõbib lauljanna. 

Täna on neid, kes Marta Lottat tantsule kutsuvad kõvasti vähem ja ega igaüht enam jutule ei võeta ka. "Kui poisid vanemaks saavad, siis neil kaob selline julgus ära ja lisaks, igaühel ei lase ennast kutsuda ka!" sõnab ta uhkelt. Inimene, kes alati kindlasti "jah" saab on Marta Lotta kallim. Kuid näib, et hoopis Marta Lotta on see, kes kallimalt õigel ajal kõige tähtsama jah-sõna välja meelitas. "Talle endale ei meeldi väga tantsida, aga ma käsin tal Eesti Laulu laval tantsida," naerab ta kavalalt. 

"Selle jaoks ta harjutab iga päev. Õhtuti tantsib mulle ette. Küsib, kas nii on okei, kas nii on hea? Siis ma hindan teda ja ütlen talle, et ta on väga tubli. Ma arvan, et tulemus tuleb väga lahe!" rõõmustab lauljanna. 

"Tema on ka samamoodi selle poolt, et võiks ikka hullu panna ja teha ägeda show. Ta ütles, et ta on nõus tantsima selle nimel. Nüüd ta veits kahetseb - aga noh!" lööb Marta Lotta käega ja naerab. 

Vaata-kuula Marta Lotta Eesti Laulu võistluslugu artikli päisest ja leia eneseski see hullus-julgus!