"Vallaline kaunitar" algab kaunilt - hõigatakse välja, et lahti hakkab rulluma päris elu muinasjutt. Ometi tekkib küsimus... Kas Brigitte Susanne valimine sellise projekti peaosasse on vaid kaval nõks, et ühildada kireva avaliku eluga karakterit intigeeriva teemaga?
Kas on lootust, et ühel hetkel astub kaadrisse päris inimene looga, mis kirja pandud võtteplaanist kõrvale kaldub ning kaadrisse ei jõuagi ainult ”seksin 3 korda päevas, sõidan tahmafiltrita ja hüppan üle aia”, vaid hoopis 27-aastane silmapaistev ja edukas noor naine?
Mis siis, kui alati karjäärivalikutes nutikas ja teadlik Brigitte kohtub esmakordselt elu kirjutatud käsikirjaga, mis on talle ülelugemiseks saatmata jäetud? Miks meid peaks üldse huvitama, mida mingi piff kuskil teeb, või kellega deidib? Millest kõnelevad vaatajate emotsioonid tegelikult ning millist inimlikku õppetundi, kui üldse, on võimalik kogeda, kui saate sisule ning seal paljastunud dialoogidele tähelepanu pöörata?
Saatest on arvustuse kirjutamise hetkeks Go3 platvormil avalikuks läinud kolm episoodi, vana kooli televaatajad saavad saatega kohtuda alates 7. oktoobrist TV3 vahendusel.
JÄLLE ÜKS MITTE-PÄRIS-TÕSIELU SAADE?
Sel telehooajal saabus esmakordselt Eesti telemaastikule nii USA-s kui Austraalias ülipopulaarne suurformaat „Batchelorette“, mis sai siinmail nimeks „Vallaline kaunitar“. Kuigi kodumaine telepublik on mitmed mujal maailmas populaarsed formaadid edukalt vastu võtnud, on suhtesaated senini olnud peamiselt tõsielusarjad, kus esifoonil rulluvad lahti inimeste pahed ja nõrkused. Kaamerate ees tekkinud paarid paljastavad hiljem, et tegemist oli vaid montaaži või näitemänguga ja räägitakse musta valgeks. See on teinud piisava eeltöö, et suhtuda skeptiliselt ka „päris elu muinasjutuna“ väljareklaamitud „Vallalise kaunitari“ sisusse.
Kiiresti saab selgeks, et „Vallaline kaunitar“ on sootuks teist masti saade, mis Eesti väiksuses saab peaosalise Brigitte Susanne Hundi osalusel täiesti uudse tähenduse ning nõuab tähelepanu väga mitmetahuliselt. Ka sihtgrupp näib olevat teine kui varasemate rajude tõsielusarjade puhul.
See ei ole pelgalt saade, vaid peatükk ühe inimese elus, mis muudab jäädavalt kõike, mida me seni teame ja millele hakkame järgnevate kuude, aastate jooksul kaasa elama. See saab selgeks juba päris esimeses episoodis, kuid kinnitub igas järgnevas. Märgatav on moment, mil Brigitte müür langeb ning saate tegelasest saab päris inimene. Nii nagu kord puunukk Pinocciost sai päris poiss.
Tihti meelelahutaja ameti kõrval ka näitlejaks tituleeritud Brigitte kihistab selle nimetuse peale alatasa naerda, kuid üha eriilmelisemates projektides temaga kohtudes võib mõista, et erinevad rollid on meelelahutusmaastikul olulised ning Brigitte on leidnud need, mis tema karakteriga ideaalselt sobivad, suutes ikka ja jälle muljetavaldava sisukusega üllatada. See annab aimdust, et meelelahutusmaailm on kui uncanny valley, kus karakterid on sarnased päris elu inimestele, kuid nende võimendatud olemus tekitab suure dissonantsi kujutelma ja reaalsuse vahel.
„Vallalise kaunitari“ saates teeb Brigitte Susanne oma elu parima rolli. Esmakordselt iseendana. Ta avab ennast külgedest, mis vaid kinnitavad põhjuseid, miks teda imetletakse ja miks vihatakse. Sel korral aga veelgi julmemalt kui ükski meedias või kommentaariumis lahatud skandaal seni suutnud on.
Põnev on jälgida, kuidas meelelahutuslikust saatest saab ühel hetkel kirgas reaalsus ning juhtuma hakkavad sündmused, mis formaadikirjelduses kirjas pole ja järelvalveinspektori hoogsate käevehkimiste peale ei muutu. Sarja peakangelanna värvika karakteri kõrval hakkavad tema kohta publikule kõnelema sootuks rohkem hoopis tema valitud kaaslased. See, milliseid vestlusi ta nendega peab, mille pärast neid esile tõstab ning milliseid valikuid ta iga saate lõpus teeb. Võib vaid aimata, millist emotsionaalset tugevust nõuab kontrolli loovutamine peegeldustelt, mida näevad vaatajad Brigitte kaaslastelt.
KUIDAS KIRJELDADA LILLEPÕLDU, UMBROHUST RÄÄKIMATA?
„Vallalise kaunitari“ avaosa tekitas palju elevust. Ei olnud võimalik seista üheski järjekorras või liikuda ühistranspordis nõnda, et kuskil saate üle ei arutletud. Avaldati elevust, lõõbiti ja kritiseeriti veel enne kui midagi juhtumagi sai hakata. Sama hooga alustan ka mina antud arvustust, kuid rõhutan – paheliselt nauditav on kaagutada siis, kui muna veel munemata. Teise ja kolmandagi osa järgselt on palju põhjust alljärgnevatest sõnadest pooled kaussi panna, kastmega üle valada ning isukalt nahka panna.
Peab tunnistama, et saate avaosa oli selle süžeelisest vajalikkusest hoolimata pisut kohmakas ja seda just tehniliselt. Eriti, kui olen värskelt ära vaadanud ka formaadi USA esimese hooaja, kus rõhutatakse peaosalist ümbritsevat luksust, küllust ja avarust. Eelkõige joonistus välja just see, kuivõrd valge-lippaia unelm ja suurutsemine, mis USAs toimib, Eesti kontekstis sama idülliliselt ei mõju.
Sunnitud luksus ja praalimine joonistas peategelast liialt lihtsakoelisena ning andis sarjale ettekirjutatud maigu, mis ei mõjunud loomulikuna, vaid tuletas pidevalt meelde, et kaamera taga seisab märkmikuga inspektor, kes kohalikku ühiskonda mõistmata pingsalt jälgib, et kõik kulgeks formaadi ettenähtud raamistikus.
Võis märgata, kuidas formaadist lähtuvalt nii mõnigi glamuurist ja särast nõretama pidanud kaader kohalikus kontekstis mõjus lihtsalt ebausutavana. Norida võis kaameratöö üle, mis suurejooneliste üldplaanide puhul paljastas filmimispaiga ruumilised piirangud või kehva kadreeringu, muutes suured kaadrid kummaliselt kokkusurutuks.
Saate läbi Brigittega kohtumine mõjus kui esimest korda venna pruudiga vestlemine, kus sa juba tead, millega ta tegeleb, kuid ei ole kordagi seda tema enda suust kuulnud. Oleksin oodanud osavamat ja sisukamat tutvustust sellele, kes on see vallaline kaunitar. Mis siis, et ta on Brigitte. Oleksin tahtnud tutvuda Brigittega tema tänases rollis, mitte läbi varasemalt loodud eelduste.
OH, MUL ON NII PIINLIK!
Sisuliselt toetas saate ülesehitus tol päeval õhus olnud energiat. Esmakohtumised ongi kentsakad. Üksteise järel vuravad Brigitte ette härrased, kes teavad tema kohta kummaliselt palju, neil on temast kindel arvamus ja mulje, kuid Brigitte näeb neid esmakordselt ning kogub infot nii pingelistest vestlustest või peategelanna jaoks spetsiaalselt grillitud lihast (mis ilma söömata ikkagi minema vuras - on siin peidus mingi metafoor?). Komistused kitarriga, rääkimata lõbusatest, kuid liigselt pingutatud soovidest esmamuljega pahviks lüüa.
Vaatajana avastasin ühtäkki, et olin nina ette tõmmanud pleedi ning varbad kronksu, sest ebamugavus ja pinge jõudis ka vaatajateni. Leidsin end eksistentsiaalselt mõttelt - kui imelik see kontseptsioon on ja mida mina oleksin selles olukorras teinud? Kui liialdatud pingutatult mõned osalejad käitusid. Meenusid kohtumised enda elust, mis samaväärselt läilad ja võltsid on olnud. Uskumatu – see mõjub ülemängitult, aga ongi päris!
Leian, et see on hea! Poleks elus soovinud ilma emotsioone tekkimata vahtida, kuidas üks suvaline TTÜ vallaliste õhtu kiirkohting linti on võetud. Imetlusväärne oli Brigitte oskus iga noormehega dialoogi astuda ning humoorikate repliikidega kohmetud momendid inimlikuks ja heatujuliseks muuta.
See suurepärane oskus joonistub välja ka edaspidi ning võrratult kauni, graatsilise, intelligentse, kuid ka uskumatult inimliku ja haavatavana, selgub üha uuesti ja uuesti, miks teda armastatakse… ja vihatakse ka. Vihkajatel muide ei soovita seda vaadata – on tõsine oht avastada, et seni põlatud noor naine hakkab teile sümpaatne tunduma oma eelmainitud inimlikkuses, ent selle tunnistamiseks pole te ilmselt valmis, vaid sõuate siinsamas kommentaariumisse leidma mõttekaaslasi. Selle kohta on eesti keeles üks sõna, mida jaapani keeles ei pidavatki olema... kadedus!
Brigitte suudab häbitult välja kanda omadused, mis paljusid kadestama panevad või iseenda ebakindlustesse torkavad. Seetõttu on ta „Vallalise kaunitari“ rollis ideaalne. Teda on võimatu mitte imetleda, iseasi, kes kui palju seda enesele tunnistab – need kes ei tunnista, laovad sappi. Ei saa salata, et saate avaosa järgselt nägin ka mina Brigittet unes, süžees, kus ta oli minu sõbranna.
ÄRA HINDA RAAMATUT VAID KAANE JÄRGI
Kuigi saate avaosa peetakse alati kõige olulisemaks, võin paari järgnevat osa näinuna kinnitada, et see on kindlasti saade, mida tuleb enne otsuse langetamist mõned osad veel vaadata. Formaat on selline. Lisaks ilmselgele hakkavad tasapisi joonistuma ka kõrvallood, mis räägivad paralleelseid lugusid noormeestest ning nende tegelikust olemusest.
Meeldib see, et järgnevates osades lõõbitakse veidra olukorra üle, kus kümme meest ühe naise ümber tiirlevad nagu herilased ripakile jäetud õllepurgi ümber. Kohati see tõesti mõjub nõnda räpasena, sest mõned noormehed ei varja kuigi edukalt, et nende motivatsioon Brigitte südant võita on eelkõige füüsiline soov napsata riiulile kaunis trofee. Selline, mis tõstab staatust ja annab ärplemisloa. Naised ei ole aga mingid nipsasjakesd, mida kaminasimsile seada ning Brigitte vastandub jõuliselt kohatute žestidega.
Kukalt paneb kratsima härrade valdav käitumismuster. Kuigi Brigitte on avatud, sõbralik ja sensuaalne - miks arvavad noormehed, et parim viis tutvuse loomiseks ja muljet avaldada on teda puudutada, põsemusitada, sülle haarata. Kas ema siis ei õpetanud, et vaadatakse silmadega?
Või, miks jahuda liialt pikalt selle üle, kuidas kõik varasem on olnud totaalne saast, kuniks avanes võimalus temga kohtuda. Võinuks selle asemel midagi Brigittelt küsida, vestlust arendada. Igaüks tahtis vaid endast rääkida. Tutvumine käib pisut teisiti ja võinuks selles olukorras eriti oluline olla.
Muidugi, ilus kompliment, kuid enesekindlus ja meeldivuse väljendamine ei peaks tähendama, et komplimentidest õhkub meeleheide, mis paneb küsima, millal viimati neist tunnetest terapeudiga räägiti ja kuidas vaimne tervis end tunneb? Mis teda Brigitte juures inimesena võlub, mitte millest on ta lummatud olnud avaliku kuvandi foonil? Mis sellest mehest üldse saab, kui ta järgmise saate lõpus roosi ei saa?
TÕELINE BROMANCE
Hilisemates episoodides tekib tunne, et selle asemel, et näha Go3 keskkonnas täispikki vestluseid, mida peab Brigitte oma kohtingukaaslasega, tahaks eraldi saadet sellest, millised suhted tekkisid üheskoos aega veetnud noormeeste vahel. Vot seal oli kirge!
Mitme osalise vahel tekib vennastumine ning vastloodud sõprus kisub härdamal hetkel isegi pisarad välja. Tundub, et isegi rohkem kui Brigitte roosist ilma jäämine (vaata 3. episoodi!). See on lõbus, sest punti on sattunud väga erinevate motivatsioonide ja hoiakutega noormehi, mis loob nende omavahelisse suhtlusesse korraliku tohuvapohu, kus pooled loovad sõprust, teised näevad rivaale.
Olles praegu alles hooaja alguses võib kokkuvõtvalt öelda, et saade on igati väärikalt vormistatud ning avaosas kriipinud tehniline kohmetus hajub kiiresti ning suures plaanis pole sel enam tähtsustki, sest Brigitte Susanne elu parim roll iseendana paneb kogema paljut, mida igaüks isiklikus sisevaates analüüsima peaks. Kes elurännakul pisut kergemalt meelestatud paigas, võib häbitult nautida kvaliteetset meelelahutust, elada kaasa ning näha põnevusega, mitte tõsielusarja, vaid tõeliselt intiimset sisevaadet peatükki ühe noore naise elus.
Seni vaid Go3 teenuses kättesaadav saade esilinastub TV3 eetris juba täna, 7. oktoobril kell 20.00!
