“Neil olid tõesti pisarad silmis!” Epp Petrone lastelaulude raamat tõi üle aastakümnete kokku “Vandersellid”

Möödunud aasta lõpus ilmunud “Laulgem kaasa. Lasteekraani laulud 1” ja värskelt ilmunud “Laulgem kaasa. Lasteekraani laulud 2” on raamat inimestele, kes mäletavad “Lasteekraani” kuldaegu, 1970. ja 1980. aastaid, aga samuti sobib see tänapäeva lastele sillaks oma vanemate ja vanavanemate lapsepõlve maailma. Raamatutesse on koondatud loomulikult kuulsate laulude sõnad, kuid lisaks saab lugeda ka telesaadete köögipoole kohta. Iga laulu juures on ka ruutkood, mille abil saab nostalgilisi videolõike nutiseadme abil vaadata.

Epp Petrone sõnab, et oluliseks motivatsiooniks nende raamatute koostamiseks oli see, et inimesed on surelikud. Seega jääb aina vähemaks inimesi, kelle käest teada saada, mis “Lasteekraani” telgitagustes toimus. Ta kurvastab, et mõte sellise raamatu tegemiseks ei tulnud tal paar aastat tagasi, kui elas veel legendaarne nukunäitleja Ingrid Kivirähk. “Siin ei ole ainult laulusõnad, sest neid saaks ka tõesti ilmselt viiekümne aasta pärast taastada, aga neid köögipoole lugusid, ja seda, kuidas need asjad sündisid, mis jama seal kuskil telgitagustes toimus, seda saab teada ainult nii kaua, kui need inimesed on alles,” sõnas kirjanik.

Suureks abiks oli Petronele see, et ERR arhiiv on lisanud väga palju head materjali avalikuks vaatamiseks. Tänu sellele sai ta raamatusse lisada ruutkoodid, mis viivad arhiivi, kus inimestel on võimalik kuulsaid laule ja videoid vaadata. “See oligi väga huvitav detektiivitöö siiski ka. See ei olnud niimoodi, et võtad, kõik on nagu avatud raamat, tuli ikka hakata otsima. Ja see on nii põnev, ka arhiiv on täis vigu, ma sain omalt poolt aidata ERR arhiivis neid vigu parandada,” sõnas naine.

Kui Petrone raamatut tegema hakkas, mõtles ta eelkõige keskealiste inimeste peale, kes neid laule ja saateid veel mäletavad. “Aga siis ma juba hakkasin aimama, et neid võidaks hakata oma lastele tutvustama,” rääkis ta. Küll aga nendib Petrone, et näiteks “Vandersellide” alkoholiga seotud lood jäid ka sinna raamatusse sisse. “Ega nad sageli kained ei olnud seal. Kujuta ette, kui pannakse ikka kusagile külma vette ujuma, mingi 10 kraadi oli temperatuur olnud, nad pidid teesklema saunas olekut. Siis oli küll päris palju viina läinud,” rääkis Petrone.

“Vandersellid” kohtusid taas

Üheks kõige erilisemaks kohtumiseks raamatu kirjutamisel oli Petrone jaoks külaskäik näitleja Paul Poomi juurde, kes mängis koos Guido Kanguri ja Ivo Eensaluga “Vandersellides”. Näitlejale tungiti 1993. aastal Tallinnas kallale, selle tagajärjel mees invaliidistus ja ta ei ole pärast seda avalikult oma tööst kunagi rääkinud. Poomile tehti pärast rünnakut kaks ajulõikust, mille järel arvati, et ta ei tõuse enam kunagi jalule ega hakka rääkima. Saatuse kiuste on mees siiski taastunud ja elab neil päevil üksi korteris ja saab oma eluga hakkama.

Epp Petronele öeldi telemajast, et tema poole ei ole mõtet pöörduda. Kirjanik mõtles, et äkki peaks siiski üritama temaga kontakti saada. Selgus, et Guido Kangur on Poomiga aastate jooksul kogu aeg edasi suhelnud. “Siis kui Ivo Eensalu kuulis, et Guido plaanib mind viia Paulile külla, siis otsustas ka ta tulla. Tänu sellele raamatule said nad esimest korda kokku kolmekesti pärast seda üheksakümnendatel toimunud tragöödiat ja neil olid tõesti pisarad silmis,” rääkis Petrone.

“Ta kõneleb. Ta kirjutab nalju. Ta kirjutab iga päev luuletusi. Ma ütleks seda, et ta on natukene võib-olla lapsik, aga huumorimeel on tal täiesti alles,” kinnitas Petrone. Ta meenutas Peeter Volkonski psühhiaatrist abikaasa Maria Volkonskaja sõnu aastate tagant, kes oli öelnud, et Paul Poom taastub, aga see ei võta aega mitte aastaid, vaid aastakümneid. “Nüüd ongi see aeg käes, sest nüüd on need aastakümned möödas,” rõõmustas Petrone.

Kuula kõigest pikemalt allolevast heliklipist!