GaleriiMiniarvustus: TMW Metal Stage tuletas meelde kui kuratlikult alahinnatud on kohalik raskemuusika!

Kui lugeda ei viitsi, saa või taha - siis kuula audioversiooni: 

Tänavu tahan kõikidele bändidele taaskord teha suure kummarduse - esmaklassiline. Muuhulgas, tahaksin rõhutada kõigile teistele kontserdikülastajatele ja eriti neile, kes nina krimpsus vinguvad selle üle kui väike on meie riik - just see on kogu asja võlu. Meil on Eestis erakordne võimalus seista esireas, saada pihta muusikute higiga, lüüa patsu ja vahetada hiljem ka mõtteid, samal ajal nautides kvaliteetset ja maailmatasemel raskemuusikat.

Mõtlen tihti oma lemmikutele, kes tänaseks maailmakuulsuse on saavutanud ning unistan, mis tunne võinuks olla neil esimestel fännidel, kes trügisid esiritta, et saapaninad ära katsuda, saades esimeseks kogemusele, mida hiljem sajad tuhanded jahtima hakkavad. Mitmete Metal Stage'is nähtud kollektiivide puhul on aimata, et kui nad oleksid oma stardi saanud mõnes suuremas riigis, oleks neil taskus plaadileping ning käiks kõva PR töö ja tuuri kavandamine ning esiritta pressimine võiks olla ainult eriti julgete fännide pärusmaa. 

Teisalt, võib uskuda, et kui kõik oleks nii nagu seal va välkamaal, siis need bändid ei tegutseks just siin, Eestis ja neil ei oleks neil ka seda essentsi, mille pärast neid täna väga hinnatakse. 

Täie tõe huvides tunnistan, et ajakavaliste põrkumiste tõttu jäin üritusele hiljaks ning jäin ilma nii Permanent Blue kui Tomorrow Was The Wari etteastetest (pagan!), kuid püüdsin nii kohapeal kui ka hiljem teiste kontserdikülastajate muljeid ja meeleolusid. Kinnitan, et palju positiivset öeldi ka nende esinemiste kohta ning mitmete meelest oli tõeliseks pärliks just Permanent Blue. Kuid, kuna minu kõrvad jäid nendest etteastetest ilma, tunnustan bände, kuid jätan arvamuse avaldamata. 

See, et siinmail tehakse tõsiselt kvaliteetset raskemuusikat, ei ole kellelegi enam uus informatsioon. Viimastel aastatel on skeene kõvasti elavnenud ning julgelt tekkinud ka erinevaid žanrilisi erisusi ning uusi liikumisi. Sellega ühes ka rohkem võimalusi publikuga kontakti luua ja esineda. Kõike seda on tore näha ning avastada, kuidas ka välismaal siinsete bändide tegemiste kohta huvi tuntakse. Nii mõnigi siinne underground kollektiiv on oma helikandjad välja andnud hoopis mõnes lähiriigis, või hoopis USAs.

Kõige rohkem olen murekohana märganud mitmete siinsete bändide keskpärast võimet esineda. Just esitus on see, mis laulu elama paneb - kui vägevat kõlapilti saadab hoopis laval häbenev solist või instrumentalist, kes parema meelega proovikast kaugemale ei reisiks, ei näe põhjust, miks peaksin tulema kodust välja bändi kuulama, raha kulutama, kui saaksin sama elamuse ka kodus helikandjat kedrates. Tänavu Metal Stage'is esinenud kollektiivid näitasid siinkohal tublit eeskuju ning päriselt ka esinesid publikule (ja see ei tähenda seda, et nad lihtsalt hõikasid: hei-hei ja kisasid "Thank you Tallinn!") ning haarasid kuulajat. Edasine on juba pelgalt publiku maitseküsimus, kas rohkem sümpatiseerib üks või teine žanr. 

Eriliselt tugevalt joonistuvad siinsete suurepäraste bändide tagasilöögid esinemisvalmiduse osas, just seesugustel show-case üritustel või teistel kontsertidel, kus lava ja aega jagatakse mõne välismaa kollektiiviga. TMW Metal Stage'il pakkusid kontrasti Heartlay (Prantsusmaa) ja Lavina (Serbia) - teadmata kui populaarne, tegus või hinnatud bändidega on tegemist, võis kohe märgata lavalise oleku julget erinevust. KUID sel korral õnneks mitte nii teravalt kui mõnel varasemal kõrvutamiskatsel. 

Strych:9
Olen selle bändi tegemistele kaasa elanud, esimesest avaldatud palast alates. Ligemale viis aastat tagasi leppisin kokku nendega ka esimese intervjuu (mõnes mõttes esimene ka minu jaoks, sest Rock FM Metal podcastist kasvas välja raadiosaade Metalurgia). Ning sellest ajast saati olen bändi tegemistega jõudumööda kursis olnud. Nende 2021. aasta album "Parasiit" köitis mu meeli - tundus kui üsna värske kraam, mida siinmail avastatakse. "Pretty Boy" ja "ESWAS" on endiselt lemmikute seas - neis lihtsalt ON midagi! 

Käisin neid Tapperis plaadiesitluskontserdil ka kuulamas ja vaimustusin, kuigi lavalise oleku osas pärast liikmetega rääkides ikka näksisin. Mitte sellepärast, et ma oleks mingi hull ekspert - lihtsalt mõtlesin, et ehk on mõtteainet, mille kallal töötada, potentsiaali ju pööraselt.

Sel korral astus bänd lavale uuenenud välimusega, mis mõjus tõesti efektselt ning võib uskuda, et see täitis eesmärki. Solist ekstsentrilises pikas nahkmantlis, samal ajal kui ülejäänud bänd tummade maskide taga justkui kalgil ilmel pidevalt publiku poole piidlevad. Omamoodi transis. 

On olnud suur rõõm märgata, kuidas bändi hääle-tegijast on saanud tõeline frontman ning julged žestid rõhutasid laulu sõnumit ning üleüldist meelestatust. Energia ja lavaline olek on kindlasti rohkem paika loksunud ning heal meelel võtaks nüüd kosutuseks ühe Strych:9 täispika kontserdi, aitäh! Ettevaatust vaid, et pillimehed solisti võimekusest liialt kaugele ette ei hüppaks - üks peab siiski toetama teist. 

Vingelt edasi, q-tid!

Humanity
Humanity üllatab alati stiilipuhta death-metaliga, millele osaks saamine on alati puhas lust. Alati kvaliteetne, liha ja luud läbistavalt raske ja sünge. Kõlatakse ideaalselt kokku ning seekordse valgusshowga oli täitsa pühakoja tunne. Must missa (mitte see bänd). 

Efektsena mõjus kolme keelpillimängija joondamine esiritta, nõnda, et frontman ühes oma instrumendiga jäi lava paremale servale. Mitte uudne nähtus, kuid see va solist-keskel-kured-lähvad-lõunamaale formatsioon on piisavalt tavaline ja tihe nähtus, et iga väiksemgi muudatus fookuses mõjub väga värskendavalt ja pakub huvipunkte. Väga nautisin sel korral ka Martin Kalmeti vokaali - ma ei tea, kust põrgupõhjast ta selle hääle välja kaevas, aga soovitaks seal kaevata ka igal järgneval korral.

Suur tunnustus bändile ka selle eest, et kui kitarrivõimendi otsad andis, ei lehvitatud lahkelt publikule "adjöö", vaid jäädi ikka liinile ja mitme teisegi kontserdikülastajaga vesteldes leidsime end mõttelt, et kas Martin üldse peaks kitarri kätte haarama? (Olgugi, et on selle käsitlemises jaburalt osav.). See energiaplahvatus, mis hakkas temast väljuma siis kui kitarr otsad andis, tekitas kohe mõtteid - kas Martinile oleks võimalik külge ühendada mõnd generaatorit, et kodumaa kallitest elektrihindadest päästa? Sellist särtsu igaühes ei ole ning suurimad kiitused Humanityle ja frontmanile, et nad selle esile manada suutsid. 

Kõrvad peale sellele kollektiivile, siit tuleb pauku (veel rohkem kui seni). 

SOLD
Olin kogu Metal Stage'i nähtud kavast väga vaimustuses! Võib spekuleerida, et asi oli ka pikas talves, mis külastatud kontsertide arvu väga kurvaks ja kesiseks oli kraapinud, kuid õhtu lemmikuks kujunes minu jaoks just SOLD. Tunne on küll natuke nadi, nagu emal, kes peaks nüüd kõikide oma laste seast valima lemmiku... Kõik esinejad, keda ma sel õhtul näha-kuulda sain, olid tipptasemel ning loodan väga, et jätkub visadust samal ja veelgi kõrgematel kõrgustel jätkata. KUID just neil põhjustel, mida mainisin selle miniarvustuse esimestes lõikudes - lavaline olek, esinemine, publikule energia andmine - on põhjus, miks just SOLD minu jaoks õhtu lemmikuks kujunes. 

Olen SOLDi kontsertidel käinud juba varemgi (sel korral kuulsin neid esmakordselt koos solist Anastasiaga) ning nautinud seda, mida nad on teinud, kuid minu silmad polnud SOLDi veel paremas vormis näinud. Vokalistide vahel oli fantastiline suhtlus ja keemia. Ma tõesti tajusin, kuidas muusikud on oma muusika sees, mitte ei hõlju lihtsalt tasamadalal, tehes sama asja, mida proovikas, sel korral lihtsalt lava peal. Kogemata keegi vaatab pealt. Ei! Suheldi publikuga, pakuti silmailu ja maitsekat näitemängu. Lava läks elama ja sellega ühes ka saal. 

Muuhulgas, olen tahtnud juba ammu öelda, aga nüüd lõpuks tekkis võimalus - Vitaly on üks parimaid ekstreemmetal-vokaliste siinmail. Alati puhas, võimas, jõuline. Ainsa kriitikana tooksin välja sõbraliku soovituse, et kuigi tema entusiasm publikuga suhtlemiseks ja muusika sisse minekuks on imetlusväärne, võiks publikule jääda jälgimiseks ka see moment, mil ka vokalist veidi soojeneb ja laseb viitsütikul veidi susiseda. Kui esimese loo lõpuks on veepudel juba tühjaks pritsitud, publikus ära hüpatud ja kümme korda hõigatud "Oy, oy, oy!" tekib kammitsetud eestlases tunne, et issand, ega ta ometigi väsinud ole? Ennastki võtab hingeldama, hakkab natuke ebamugav. Kui vokalist lubab publikul vähemasti paari esimese loo ajal süttida, on edasine lapsemäng! 

Minu jaoks oli SOLDi etteaste tõeliselt eeskujulik, selline, millest tahan kirjutada ka koju emale - aga tutkit, brat! - kirjutan hoopis teile. Etteaste oli mitte ainult "viiele sooritatud", vaid silmapaistvalt hästi õnnestunud ning publik sai kuulates teha tõeliselt ausa otsuse, mis põhineb ainult žanrilistel eelistustel, mitte sellel kas või kui hästi etteaste õnnestus. Võisin hõlpsasti kujutada neid ette suure publiku ees, vabaõhuareenil. See eristabki minu jaoks head esitust keskpärasest - energiat antakse 10 000 inimese jagu, ka siis kui saalis on kuulajaid vaid 10. 

Kiidan ning ootan põnevusega, mida SOLD, eesotsas Vitaly ja Anastasiaga saavutada suudavad! Pöidlad pihku! 

Vaata galeriid TMW: Metal Stage'ist!