"Olid teised ajad - isegi Marisel on sellest raske aru saada, aga Siim ei saa üldse sellest aru," viitas Kivisaar, et on kolleegidest rohkem elu näinud. "Ma reaalselt sõitsin Eestist Ida-Saksamaale kohvimasina järele," alustas ta. Ta mäletab, et oli varem Saksamaal käinud ning seal silmanud külluslikke poode, mille riiulil see ihaldudatud esegi seisis. Tegemist polnud aga otseselt suure tehnoloogia imega, vaid hing igales täiesti tavalise, filtriga kohvimasina järgi. "Meie riigis ei eksisteerinud seda," kinnitas Alari.
Ühel hetkel avanes võimalus Ida-Saksamaale reisile minna. Selle võimaluse avanemine tegi uudishimulikuks ka paljud teised, peale Alari. "Organiseerit bussireis. Meid oli terve bussitäis - kes, siis mille järgi läks," selgitas saatejuht.
Suurepärasel plaanil oli aga üks väike konks - kohvimasina ostuks oli vaja raha. "Ega mul ju raha olnud selle kovimasina jaoks. Raha sain ma Poolast!" teatas ta lõbusalt.
"Sõitsime läbi Poola ja ühe Poola turu kõrval tegime väikse peatuse. Igaüks muus maha, mis tal parasjagu kaasas oli. Minul oli kaasas autoaku. Selle ma müüsin ära ja sealt sain raha," itsitas Alari kolleegide imestuste saatel.
Kasumlik peatus Poolas ei olnud aga sugugi juhuslik, vaid kindel osa plaanist. "See oli selline teada-tuntud äri. Seal oodati, et millal tuleb järgmine niiöelda kaubabuss. Üks müüs mingeid mutrivõtmeid ma mäletan."
Praegu tundub uskumatu, et ühe autoaku võiks vahetada tuluks nii edukalt, et selle eest osta kohvimasinat. "Seal oli mingi konks, et meil oli see mega odav ja Poolas olid need mega kallid. Seal siis sai mingi keskmise hinnaga müüdud. Ja nii saigi mindud," mäletab Alari.
Toonasest Berliinis käigust ei ole saatejuhil tänaseks enam üleliia palju meeles. Ähmaselt meenub: "Otsin selle mingisugusest maa-alusest poest. Tunnelites on vahel sellised poed. See oli mingi viisakam, suurem pood."
"Sealt sai see ära ostetud ja sõidetud Berliinist tagasi Tartusse. Panin kohvimasina lauale - voilá!" rõõmustas Alari.
"Hämmastav!" tundub toonane reaalsus Alarile täna ütlemata kummalisena. "Läksid ja ei virisenud. Nüüd virised, et miks seda poodi minu rajoonis pole. Halloo! Liiga ilusaks on see elu läinud siin. Inimesed virisevad iga väikese asja pärast," muljetas saatejuht.
"Nüüd me virisema selle pärast, et valik on nii suur ja ma ei suuda otsustada," naeris Maris.
Kivisaare räägitud lugu kuulis ka Marise ema, kes pärast saadet tütrele kirjutas ja meenutas, et ka nende perel on sarnane kohvimasina-lugu. "Ise, muide, sain ka alles täna seda teada kui ema mulle Kivisaare jutu peale kirjutas," naeris Maris.
Sel tähtsa sündmuseni viinud ajal käis Maris ETV muusikastuudio kooriga Soomes esinemas. Tänane raadiosaatejuht oli siis vaid 5-aastane. Piltlikult öeldes võiks öelda, et Marise pere esimese kohvimasina, Emide, teeniski just Maris, sest sai Soomes esinemise eest ka tagasihoidliku tasu.
"Lisaks sain tossud, teksad ja pusa. Olid ajad, kus asjadel oli hoopis teine väärtus," mõtiskleb saatejuht. "Iga raha oli suur, aga laste pusa ja teksad polnud Soomes ilmselt megakirved," arvas Maris.
