Stefan kirjeldab, et kasvas üles ema-isa kõrval ja peamiselt köögis. Nende sagimine ja tegemised tundusid talle alati väga huvitavad ning püüdis igal võimalusel ja moel kampa püüa. "Lapsest peale olen olnud isa-ema kõrval köögis. Nägin, et nemad seal toimetasid, mul oli väga põnev. Tahtsin ka aidata nagu lapsed ikka," kirjeldas Stefan.
Kui iseseisvalt olid köögis praetud esimesed munad, keedetud esimesed supid ning isa veendunud, et poeg on piisavalt õppinud sündis maagiline hetk. "Mingi hetk isa usaldas vardad kätte," naeratab Stefan, lisades, et oli siis umbes kuue aastane kui esimest korda šašlõkki teha sai.
Selline tunnustus oli Stefani jaoks väga uhke tunne. Isa heakskiit ning luba šašlõkki teha oli palju väärtuslikum kui pelgalt võimalus süüa teha. "Meil oli Armeenia vanaisa külas. tema tegi šašlõkki ja mina väikse poisina läksin tema juurde ja ütlesin: kallis vanaisa, las ma näitan sulle, kuidas ma šašlõkki teen. Ma ikkagi tean asja - minu isa on šašlõkimeister," kirjeldas muusik.
Stefan mäletab, et vanaisa muigas seda kuuldes pisut: "Ta vaatas mulle otsa, pani käe õlale ja ütles: "Kallis Stefan. Sina võid olla šašlõkimeistri poeg, aga mina olen šašlõkimeistri isa."
Stefan jätkas isa abistamist restoranis terve noorusaja. Sealjuures tekkis ka temal endal suur soov kõike veelgi paremini teha ja sisse viia veelgi ägedamaid muudatusi. "Kui olin 16-17, töötasin isa juures veidi rohkem. Suvel olin koguaeg seal. Mulle väga meldis see. Esiteks ma olin hull fänn. Mingid asjad, mis seal olid - tahaks teha veel ägedamalt, omamoodi. Kontserdid, veel see ja teine. Oma peas nägin seda kõike aga ma ei saa isale öelda, et teeme nii. See on tema koht," mäletab Stefan, et pidi mitmete ideedega end pisut tagasi hoidma.
Nüüd enam mitte - avanenud on võimalus teha just seda, millest unistatud. See tähendab aga loomulikult seda, et ka vastutus lasub nüüd tema peal. "See oli tema koht. Ma aitasin teda selles kohas. Ja nüüd on siin minu koht. Nüüd tema aitab nii nagu mina ütlen," muheleb Stefan.