Muusiku sõnul sai loovus tiivad tänu piirangutele. “Kuna mul oli algmaterjalina vaid klaasihelide pank, hakkas lugu end ise kirjutama. Nagu ikka on piirangud tihti kõige inspireerivamad. Ma ei tahtnud teha kolisevat või mürtsuvat lugu, vaid tuua välja klaasi uue elu potentsiaali. Heliliselt ja sisuliselt,” rääkis Ojamaa, keda paelus mõte, kas muusika saab läbipaistev olla.
Muusikapala loomine algas mitmekesise helipanga kokkupanemisest – konteineri sees salvestatud klaasikõlinad, kolksud ja purunemised said rikastatud stuudios lisatud nüanssidega. “Kui sa helisid piisavalt kaua kuulad, hakkad märkama, kui kihilised need on. Ühestainsast klirinast võib leida väikese rütmilise mustri, mida saab loos kasutada. Nii mõnigi purunemine leidis tee looga rütmiks või tekstuuriks.”
Autori sõnul ei püüdnud ta kampaania sõnumit muusikasse “üle kontseptualiseerida”. “Mulle tundub, et sõnumid mõjuvad paremini siis, kui nad tulevad läbi tunde, mitte käsu. Minu eesmärk oli, et taaskasutuse idee kõlaks läbi helide, ilma et peaks midagi otsesõnu ütlema. Tahtsin teha loo, mida tahaks kuulata ka siis, kui ei tea selle tausta.”
Selle loo juures meeldib autorile kõige rohkem, et muusika on sundimatult kulgev, energiline, aga samas väga malbe. “Ma olen aina rohkem tahtnud oma muusikasse õhku ja vaikust tuua. Seda lugu tehes hoidsin kümne küünega kinni, et algselt kujunenud naiivsus ja hingamine loosse sisse jääks,” rääkis Ojamaa.
Ojamaa loodab, et kuulaja saab lisaks muusikalisele elamusele kaasa mõtte, et prügi on prügi alles siis, kui me sellest nii mõtleme. “Kui me anname materjalile võimaluse, võib sellest sündida midagi täiesti uut ja vajalikku, või lihtsalt midagi, mis teeb meele heaks. Me lihtsalt peame selle õigesse kohta viima,” lisas Ojamaa.
Kuula Raul Ojamaa lugu "we miss u"!